Lahemaa rahvuspargi kukkudes, kus vanad tammepuud seisavad kõrgetena ja tugevate juurtega, räägitakse ühe salapärase tamme kohta palju lugusid.

In the Lahemaa National Park, where old oak trees stand tall with strong roots, many stories are told about a mysterious oak.

See puu on eriline.

This tree is special.

Inimesed ütlevad, et seal elavad metsavaimud.

People say that forest spirits live there.

Mõni nädal tagasi hakkas see vana tamm öösiti salapäraselt helendama.

A few weeks ago, this old oak began glowing mysteriously at night.

See tõmbas ligi nii kohalikke elanikke kui ka uudishimulikke külastajaid.

It attracted both locals and curious visitors.

Maarika, Priit ja Liis otsustasid minna vaatama.

Maarika, Priit, and Liis decided to go see it.

Nad olid head sõbrad ja armastasid seiklusi.

They were good friends and loved adventures.

Ühel õhtul kogunesid nad Lahemaa parki.

One evening, they gathered in the Lahemaa park.

Päike loojus ja öösse laskus vaikus.

The sun set, and silence fell over the night.

Nad läksid mööda kitsast rada, mis viis otse tamme juurde.

They walked along a narrow path that led straight to the oak.

Nad kuulsid oma sammude kajasid ja öösse kanduvat tuulekohinat.

They heard the echoes of their steps and the whispering of the wind carrying into the night.

„Kus see puu täpselt asub?“ küsis Liis veidi ärevalt.

"Where exactly is this tree?" asked Liis, a bit nervously.

„Siin, selle kivi taga,“ vastas Maarika ja osutas suurte põõsaste suunas.

"Here, behind this rock," answered Maarika, pointing towards some large bushes.

Nad jõudsid tammeni.

They reached the oak.

Puu oli tõesti võimas.

The tree was truly magnificent.

Selle tüvi oli lai ja oksad sirutasid end taevasse nagu vanad käed.

Its trunk was wide, and its branches stretched up to the sky like old hands.

Ootamatult hakkas puu helendama.

Suddenly, the tree began to glow.

See oli imeline vaatepilt, kuid ka hirmutav.

It was a wonderful sight, but also frightening.

Maarika tundis, kuidas ta süda kiiremini pekslema hakkas.

Maarika felt her heart start to beat faster.

„Mis see võiks tähendada?“ küsis Priit.

"What could this mean?" asked Priit.

Nad istusid tamme alla ja arutasid vaikselt.

They sat under the oak and quietly discussed it.

Maarika meenutas legendi, mida tema vanaema oli talle rääkinud.

Maarika remembered a legend her grandmother had told her.

Legendi järgi oli puu all peidetud vana aare. Metsavaimud kaitsesid seda aaret.

According to the legend, a treasure was buried under the tree, protected by forest spirits.

Kui keegi üritas seda võtta, hakkas puu helendama.

If anyone tried to take it, the tree would start to glow.

„Äkki keegi on tõesti proovinud aaret leida?“ pakkus Liis.

"Maybe someone has really tried to find the treasure?" suggested Liis.

Priit noogutas mõtlikult.

Priit nodded thoughtfully.

„Võib olla. Aga võib-olla püüavad vaimud lihtsalt meile midagi öelda.“

"Maybe. Or maybe the spirits are just trying to tell us something."

Nad otsustasid ööseks tammepuu juurde jääda.

They decided to stay by the oak overnight.

Kuid mida rohkem nad uurisid ja mõtlesid, seda rohkem tundusid legendid tõeks muutuvat.

But the more they investigated and thought about it, the more the legends seemed to become true.

Keset ööd kuulsid nad sosinaid ja nägid varjusid puude vahel liuglemas.

In the middle of the night, they heard whispers and saw shadows gliding between the trees.

Keegi ei julgenud rääkida.

No one dared to speak.

Hommikuks otsustasid sõbrad, et nad peaksid kohalikke vanemaid külastama ja nendelt nõu küsima.

By morning, the friends decided they should visit the local elders for advice.

Maarika vanaisa Raimond elas lähedal asuvas külas.

Maarika's grandfather Raimond lived in a nearby village.

Ta oli kohalik tark mees ja teadis palju legende.

He was a wise man and knew many legends.

„Vanaaegsed vaimud on rahutud,“ ütles Raimond, olles legendi kuulanud.

"The ancient spirits are restless," said Raimond after hearing the legend.

„Võib-olla keegi tõesti häiris neid.“

"Maybe someone really disturbed them."

Maarika, Priit ja Liis läksid tagasi puu juurde.

Maarika, Priit, and Liis went back to the tree.

Nad palusid andestust vaimudelt ja lubasid, et ei häiri neid enam.

They asked the spirits for forgiveness and promised not to disturb them again.

Öö saabus jälle, kuid seekord tamme ümber ei olnud helendust.

Night came again, but this time there was no glow around the oak.

Puu jäi vaikselt oma kohale, nagu sajandeid varem.

The tree stood quietly in its place, just as it had for centuries.

Lugu tammepuust ununes järk-järgult.

The story of the oak gradually faded.

Lahemaa rahvuspark sai oma rahu tagasi.

Lahemaa National Park regained its peace.

Maarika, Priit ja Liis õppisid, et loodus ja vanad lood väärivad austust.

Maarika, Priit, and Liis learned that nature and old stories deserve respect.

Nad jätkasid oma seiklusi, kuid alati meeles pidades, et mõned saladused peaksid jääma saladusteks.

They continued their adventures, but always remembered that some secrets should remain secrets.

Lugu lõppes rahulikult.

The story ended peacefully.

Metsavaimud olid jälle rahul ja tammepuu seisis uhkelt, täis ajalugu ja lugusid, mida ainult vähesed julgesid kuulata.

The forest spirits were calm again, and the oak tree stood proudly, full of history and stories that only a few dared to listen to.

Lahemaa rahulik läbu kajas edasi läbi aegade.

The peaceful atmosphere of Lahemaa echoed on through the ages.