Kõrgete klaasist seinte taga, Tallinnas, säravas pilvelõhkujas, istus Kaarel oma laua taga.

Behind tall glass walls in a shining skyscraper in Tallinn, Kaarel sat at his desk.

Kaarel oli vaikselt, vaevalt keegi märkas teda kontoris.

Kaarel was quiet, hardly noticed by anyone in the office.

Ta kirjutas kiiresti oma sülearvutis, samal ajal kui süda peksis rinnus kiiremini kui kunagi varem.

He typed quickly on his laptop, while his heart beat in his chest faster than ever before.

Oli suvi, kuid Kaarel polnud aru saanud, kuidas aeg lendab.

It was summer, but Kaarel hadn't realized how time was flying.

Tal oli üks eesmärk: edukas olla oma töös.

He had one goal: to be successful in his job.

Kaareli kolleeg, Liina, töötas kõrvaltoas.

Kaarel's colleague, Liina, worked in the adjacent room.

Ta oli tark ja hooliv.

She was smart and caring.

Talle oli ammu silma jäänud Kaareli stress.

She had long noticed Kaarel's stress.

Aga Kaarel püüdis alati naeratada ja näidata, et kõik on korras.

But Kaarel always tried to smile and show that everything was fine.

Andrus, nende juht, oli nõudlik mees.

Andrus, their boss, was a demanding man.

Ta tahtis alati parimat ja survestas oma meeskonda.

He always wanted the best and pressured his team.

Kui Andrus kontorisse astus, inimesed pingutasid.

When Andrus entered the office, people strained to work harder.

Kaarel tundis, kuidas surve kasvab iga päevaga.

Kaarel felt the pressure growing every day.

Andrus oli küll hea inimene, aga ta ei näinud, kuidas ta muretses oma alluvate tervise pärast.

Andrus was a good person, but he didn't see how much he worried about his subordinates' health.

Kaarel tundis ennast lõksus, ta oli muutumas üha rutem!

Kaarel felt trapped, he was becoming increasingly rushed!

Ühel suvehommikul tundis Kaarel taas surmapelgavat stressihoogude mõju.

One summer morning, Kaarel again felt the effects of deadly stress attacks.

Südamevalu läks aina hullemaks.

The heart pain got worse and worse.

Ta teadis, et peavalu ja südameprobleemid pole head märgid.

He knew that headaches and heart problems were not good signs.

Ta vaatas Liina poole, kes juhtus just mööduma.

He looked at Liina, who happened to be passing by.

"Kas sa saaksid mulle aidata?"

"Can you help me?"

küsis Kaarel vaikselt.

Kaarel asked quietly.

"Kaarel, sa pead puhkama," ütles Liina murelikult.

"Kaarel, you need to rest," Liina said worriedly.

"Jutustame Andrusele."

"Let's talk to Andrus."

Kuid Kaarel kartis Andrust.

But Kaarel was afraid of Andrus.

"Ta vallandab mind," mõtles ta.

"He'll fire me," he thought.

Kuid kui järgmisel hetkel sattus Kaarel keset kontorit südameataki küüsi, kõik muutus.

But when Kaarel suddenly found himself in the middle of the office in the grip of a heart attack, everything changed.

Liina tormas Kaarelile appi.

Liina rushed to help Kaarel.

Ta palus teistel kiiresti helistada kiirabi.

She asked others to quickly call an ambulance.

Hetked tundusid igavikuna, kuid kiirabi jõudis kiiresti kohale.

Moments seemed like an eternity, but the ambulance arrived quickly.

Samal ajal mõistis Andrus toimunut ja kahetses oma käitumist.

Meanwhile, Andrus realized what had happened and regretted his behavior.

Pärast seda sündmust muutus kõik.

After this event, everything changed.

Kaarel mõistis, et tervis on kõige tähtsam.

Kaarel realized that health is the most important thing.

Ta otsustas töökoormust vähendada ja kuulata oma keha.

He decided to reduce his workload and listen to his body.

Kaarel hakkas tööaega tähtsustama ja võttis vajadusel puhkepäevi.

Kaarel began to prioritize his working hours and took days off when needed.

Andrus muutus ka.

Andrus changed too.

Ta õppis, et töötajad vajavad hoolimist, mitte ainult tulemusi.

He learned that employees need care, not just results.

Ta hakkas inimesi kuulama ja toetas neid rohkem.

He began to listen to people and support them more.

Kaarel, Liina ja Andrus leidsid lõpuks tasakaalu kontoritöö ja elukvaliteedi vahel.

Kaarel, Liina, and Andrus finally found a balance between office work and quality of life.

Pilvelõhkuja kõrged klaasist seinad nägid nüüd rõõmsamaid nägusid, mis vaatasid Tallinna panoraami uuel moel, täis lootust ja tervist.

The tall glass walls of the skyscraper now saw happier faces, looking at the panorama of Tallinn in a new way, full of hope and health.