Kesk öise sumina turuplatsil, oli Kersti mustas sepikojas.

In the midst of the buzzing night market, Kersti was in the blacksmith's forge.

Suvi säras ja Jaanipäeva pidustused tõmbasid rahvamasse.

Summer sparkled and the Midsummer festival drew crowds of people.

Lõhnad, naer ja laulud täitsid õhku.

The air was filled with scents, laughter, and songs.

Väljaspool sepikoda oli elu, kuid Kersti maailm oli täna raskem.

Outside the forge, life was bustling, but Kersti's world was heavier today.

Kersti astus ettevaatlikult sepikotta.

Kersti stepped cautiously into the forge.

Tõnis, karm ja vaikne sepp, oli hõivatud metallitükkidega.

Tõnis, a stern and quiet blacksmith, was absorbed with pieces of metal.

Vasar kolksas, sädemed lendasid.

The hammer clanged, and sparks flew.

Kersti seisis hetke, süda pekslemas.

Kersti stood for a moment, her heart pounding.

Ta võttis taskust vana mõõga, mustuse ja aja kulutanud.

She took an old sword out of her pocket, worn by dirt and time.

"Tõnis," ütles Kersti pehme häälega.

"Tõnis," Kersti said softly.

"Ma vajan abi."

"I need help."

Tõnis vaatas mõõka ja raputas pead.

Tõnis looked at the sword and shook his head.

"See on väga vana.

"This is very old.

Raskesti parandatav."

Hard to repair."

Kersti neelatas.

Kersti swallowed.

"Palun, see on väga oluline.

"Please, it's very important.

Mu lapsed..." Tõnis tõstis silmad.

My children..." Tõnis raised his eyes.

"Miks see sinu jaoks nii tähtis on?"

"Why is this so important to you?"

Kersti hingas sügavalt.

Kersti took a deep breath.

"See kuulub minu surnud abikaasale.

"It belonged to my deceased husband.

Ta suri lahingus.

He died in battle.

Ma tahan selle müüa, et lasta lastel tulevikus head elu elada.

I want to sell it to give my children a good life in the future.

See on mu ainus võimalus."

It's my only chance."

Tõnis vaatas mõõka uuesti.

Tõnis looked at the sword again.

Ta silmad näitasid mõistmist, kuid ta jäi vaikseks.

His eyes showed understanding, but he remained silent.

Kersti jätkas.

Kersti continued.

"Mu abikaasa oli tugev ja vapper.

"My husband was strong and brave.

Ma tahan, et tema mälestus elaks edasi.

I want his memory to live on.

Palun."

Please."

Tõnis pani vasara kõrvale.

Tõnis put the hammer aside.

"Ma tean, mida sa tunned.

"I know how you feel.

Kaotasin oma venna varases sõjas.

I lost my brother in an early war.

Ta suri, ja jätsin kõik tegemata tema mälestuseks.

He died, and I left everything undone in his memory.

See valu... see on raske."

That pain... it's hard."

Ta võttis mõõga ja vaatas seda hoolikalt.

He took the sword and examined it carefully.

"Sinu abikaasa nimi peaks jääma.

"Your husband's name should remain.

Ma aitan sind."

I will help you."

Kersti silmad täitusid pisaratega.

Kersti's eyes filled with tears.

Tõnis töötas päeval ja ööl.

Tõnis worked day and night.

Lõpuks, Jaanipäeva lõkked veel särades, andis Tõnis mõõga tagasi.

Finally, with the Midsummer bonfires still glowing, Tõnis handed the sword back.

See säras nagu uus.

It shone like new.

Kersti kallistas teda.

Kersti hugged him.

"Aitäh, Tõnis.

"Thank you, Tõnis.

Sa aitasid mind ja mu lapsi."

You helped me and my children."

Tõnis noogutas ainult.

Tõnis only nodded.

"Hoidke seda hästi."

"Take good care of it."

Kersti sai õiglase hinna ja ostis lastele toitu ja riideid.

Kersti got a fair price and bought food and clothes for the children.

Mõõk hoidis tema abikaasa mälestust ja nüüd oli neil kindel tulevik.

The sword preserved her husband's memory, and now they had a secure future.

Kersti mõistis, et oma valust rääkimine võib avada südamed ja aidata paraneda.

Kersti realized that talking about her pain could open hearts and help heal.

Tõnis seisis oma sepikojas, õnnetunnet rinnus.

Tõnis stood in his forge, a sense of happiness in his chest.

Ta oli aidanud ja tundis kaotuse valu vähenemas.

He had helped and felt the pain of loss diminishing.

Võib-olla oli Kersti lugu andnud talle lootust.

Perhaps Kersti's story had given him hope.

Mõlemad said edasi minna, valu samm sammult leevendades.

Both could move on, easing the pain step by step.