Kaarel ja Maarja olid parimad sõbrad.

Kaarel and Maarja were best friends.

Nad käisid vanas internaatkoolis.

They attended an old boarding school.

Koolimaja oli kaetud luuderohuga.

The school building was covered in ivy.

Põrandad nagisesid iga sammu all.

The floors creaked under every step.

Seinad olid kaetud vanade portreede ja mustade raamidega.

The walls were covered with old portraits in black frames.

Kaarel armastas seiklusi.

Kaarel loved adventures.

Ta tahtis alati avastada uusi kohti.

He always wanted to explore new places.

Maarja oli ettevaatlik ja järgis reegleid.

Maarja was cautious and followed the rules.

Ühel päikesepaistelisel suvepäeval leidis Kaarel midagi kummalist.

One sunny summer day, Kaarel found something strange.

Ta koputas vana kapi peale ja kostus õõnes heli.

He knocked on an old cabinet and heard a hollow sound.

Kaarel ja Maarja lükkasid kapi seinast eemale.

Kaarel and Maarja pushed the cabinet away from the wall.

Selle taga oli varjatud ukseava.

Behind it was a hidden doorway.

"Vaata seda!"

"Look at this!"

ütles Kaarel säravate silmadega.

said Kaarel with shining eyes.

"See näeb ohtlik välja," vastas Maarja kartlikult.

"This looks dangerous," replied Maarja fearfully.

"Me ei peaks siia minema."

"We shouldn't go in there."

Kuid Kaarel oli otsustanud.

But Kaarel was determined.

Ta vaatas Maarjat ja ütles: "Me peame seda uurima.

He looked at Maarja and said, "We have to explore this.

Tule, see on meie võimalus."

Come on, it's our chance."

Maarja ohkas ja noogutas lõpuks.

Maarja sighed and finally nodded.

Nad avasid ukse ja astusid tolmusesse läbikäiku.

They opened the door and stepped into a dusty passageway.

Seinad olid kaetud ämblikuvõrkudega.

The walls were covered with cobwebs.

Küünlad vilkusid tuhmilt.

Candles flickered dimly.

Tiina, uus ja salapärane õpilane, jälgis neid eemalt.

Tiina, a new and mysterious student, watched them from a distance.

Ta teadis midagi, mida teised ei teadnud.

She knew something that others didn't.

Kõik tahtsid teada, miks ta kooli tuli.

Everyone wanted to know why she came to the school.

Kaarel ja Maarja ei märganud teda.

Kaarel and Maarja didn't notice her.

Nad liikusid sügavamale pimedusse.

They moved deeper into the darkness.

Kaarel ja Maarja leidsid vanad trepid ja läksid alla.

Kaarel and Maarja found an old staircase and went down.

Äkki nad peatusid.

Suddenly they stopped.

"Ees on midagi suur ja must," ütles Maarja väriseva häälega.

"There's something big and black ahead," said Maarja with a trembling voice.

See oli massiivne rauduks.

It was a massive iron door.

Kaarel proovis seda avada, kuid see ei liikunud.

Kaarel tried to open it, but it wouldn't budge.

Siis kuulsid nad häält.

Then they heard a voice.

See oli Tiina.

It was Tiina.

"Mida sa tahad?"

"What do you want?"

küsis Kaarel kahtlustavalt.

asked Kaarel suspiciously.

"Ma otsin midagi," ütles Tiina.

"I'm looking for something," said Tiina.

"See kool varjab saladusi.

"This school hides secrets.

Minu perel on siin ajalugu."

My family has a history here."

Tiina tõmbas taskust võtme.

Tiina pulled a key from her pocket.

See sobis täpselt ukse lukku.

It fit perfectly into the door's lock.

Uks avanes vaikselt.

The door opened quietly.

Teisel pool oli vana raamatukogu.

On the other side was an old library.

Raamatud olid kaetud tolmu ja unustuse kihiga.

The books were covered with layers of dust and neglect.

"Mis see koht on?"

"What is this place?"

küsis Maarja.

asked Maarja.

"See on minu perekonna raamatukogu," vastas Tiina.

"This is my family's library," answered Tiina.

"Nad peitsid siia oma nimesid ja identeeti.

"They hid their names and identity here.

Ma tahtsin tõde leida."

I wanted to find the truth."

Kaarel ja Maarja mõistsid, et Tiina ei olnud pahatahtlik.

Kaarel and Maarja realized that Tiina wasn't malicious.

Nad hakkasid koos uurima raamatuid ja avastasid palju huvitavat.

They started exploring the books together and discovered many interesting things.

"Aitäh, et aitasite mul selle leida," ütles Tiina lõpuks.

"Thank you for helping me find this," said Tiina finally.

"Ma tahan nüüd aus olla ja teistega jagada oma lugusid."

"I want to be honest now and share my stories with others."

Koolipäevad möödusid kiiresti.

The school days passed quickly.

Kaarel mõistis, kui oluline on ettevaatlikkus.

Kaarel realized the importance of caution.

Maarja sai julgemaks ja hakkas võtma rohkem riske.

Maarja became braver and started taking more risks.

Tiina leidis rahu ja õppis väärtustama ausust.

Tiina found peace and learned to value honesty.

Vanad portreepilta jätkasid oma kummalist varju viskamist koridori seinale.

The old portraits continued to cast their strange shadows on the corridor walls.

Kuid nüüd oli see maja natuke soojem, natuke sõbralikum.

But now, the house was a bit warmer, a bit friendlier.

Sõprade südamed olid seikluste ja avastuste poolt ühendatud.

The hearts of friends were united by adventures and discoveries.