Lahemaa rahvuspark kihas suvisest melust.

Lahemaa National Park buzzed with summer activity.

Päike sätendas puude vahel, luues varjuna kõigile matkajatele kauni helgi.

The sun glimmered between the trees, casting a beautiful glow on all the hikers.

Kaarin astus rahulikult mööda kitsast rada, tema ümber mänglesid linnud ja lõhnas värske männimets.

Kaarin walked calmly along the narrow path, surrounded by birds flitting about and the fresh scent of the pine forest.

Kaarin vaatas üle õla.

Kaarin glanced over her shoulder.

Tema taga tulid Mati ja Anu.

Behind her were Mati and Anu.

Mati rääkis midagi hoogsalt, käed õhus vehkimas.

Mati was speaking animatedly, gesturing wildly with his hands.

Anu kuulas ja noogutas, hoides kätt oma prillide peal, et need nina otsast ära ei libiseks.

Anu listened and nodded, holding her glasses to prevent them from slipping off her nose.

Kaarin tundis, kuidas süda natuke rahunes.

Kaarin felt her heart calm a little.

Oli meeldiv, et Mati ja Anu olid nii hõivatud omavahelistes vestlustes.

It was nice that Mati and Anu were so absorbed in their conversation.

Kaarin soovis sellel kokkutulekul midagi muuta.

Kaarin wanted to change something at this gathering.

Ta soovis taasleida side oma perega, mida ta oli kauaks kaotanud.

She wished to reconnect with her family, a bond she had long lost.

Anu, nende pere vanim, korraldas alati suured kogunemised, kuid Kaarin tundis end tihti eemal olevat.

Anu, the eldest of the family, always organized large gatherings, but Kaarin often felt like an outsider.

Anu traditsioonid olid toredad, aga need ei tundnud südames koduselt.

Anu's traditions were nice but didn’t feel quite like home in her heart.

Nüüd, Lahemaa pargis, oli tema võimalus.

Now, in Lahemaa Park, was her chance.

Kaarin pööras ümber ja ütles: "Minge meile siin väikest ekskursiooni."

Kaarin turned around and said, "Let's take a little tour here."

Kõik peatusid.

Everyone stopped.

"Räägime lugusid ja jagame mälestusi," jätkas Kaarin naeratusega.

"Let's tell stories and share memories," Kaarin continued with a smile.

Mati innustus: "Jah, Anu, räägi meile oma noorusest!"

Mati got excited: "Yes, Anu, tell us about your youth!"

Anu naeris ja hakkas pihta pika looga, kuidas tema vanaema keetis kummeliteed iga terveks päevaks.

Anu laughed and began with a long story about how her grandmother made chamomile tea for every day of health.

Nad istusid vahepeal suure kivi peal.

At one point, they sat on a large rock.

Kaarin hingas sügavalt sisse ja otsustas, et on aeg jagada oma muresid.

Kaarin took a deep breath and decided it was time to share her concerns.

"Tegelikult tunnen ma tihti, et olen teist eemal... justkui ei kuuluks ma teie traditsioonidesse."

"Actually, I often feel distant from you... as if I don't belong in your traditions."

Anu vaatas teda pehmelt.

Anu looked at her gently.

"Kaarin, sa oled meie pere osa.

"Kaarin, you're part of our family.

Need traditsioonid on muutuvad.

These traditions can change.

Me tahame, et sa oleksid õnnelik."

We want you to be happy."

Mati lisas vaikselt: "Sa võiksid jagada oma ideid.

Mati quietly added, "You could share your ideas.

Keegi meist pole ju igavesti sama."

None of us ever stay the same."

See vestlus avas Kaarini südame.

This conversation opened Kaarin's heart.

Nad jätkasid matka, rääkides rohkem ja sügavamalt.

They continued their hike, talking more deeply.

Päev lõppes lõkke ääres, kus nad istusid ja naersid lugusid vana-aegadest.

The day ended by the campfire, where they sat and laughed over stories from old times.

Kaarin tundis, kuidas tema südames oli soojus, mida ta kaua polnud tundnud.

Kaarin felt a warmth in her heart that she hadn't felt in a long time.

Kaarin mõistis, et tema haavatavus tõi perekonna lähemale.

Kaarin realized that her vulnerability brought the family closer together.

Ta õppis hindama oma pere traditsioone.

She learned to appreciate her family’s traditions.

Kõik ei pidanudki muutumatu olema.

Not everything had to be unchanging.

Ta pidi lihtsalt osalema ja olema ise.

She just needed to participate and be herself.

Ja seal, Läänemaa rahvuspargis, teadis ta, et on kodus.

And there, in Lahemaa National Park, she knew she was home.