Kadrioru pargi pehme suveõhtu oli kui mahe unistus.

The soft summer evening in Kadriorg Park was like a gentle dream.

Päike heitis kuldseid varje, puud õõtsusid õrnalt tuules.

The sun cast golden shadows, and the trees swayed gently in the breeze.

Mihkel jalutas aeglaselt mööda parkmetsa.

Mihkel walked slowly through the park's forest.

Ta tundis kodutunnet, kuid samas ka kadunud aja jälgi.

He felt a sense of home, yet also traces of lost time.

Mihkel oli tagasi Tallinnas.

Mihkel was back in Tallinn.

Aastaid välismaal veetnud, tundis ta, et midagi jäi toona lõpetamata.

After spending years abroad, he felt that something had been left unfinished.

Kaugelt paistis Kaja.

In the distance, Kaja appeared.

Ta kõndis kindlal sammul, kuid tema silmis oli kahtlus.

She walked with a determined step, but there was doubt in her eyes.

Ingrid, tema jutukas ja elurõõmus sõbranna, nihkus tema kõrval.

Ingrid, her talkative and lively friend, moved beside her.

Ingrid oli see, kes päeva algatanud oli.

It was Ingrid who initiated the day.

"Nüüd või mitte kunagi," oli Ingrid öelnud.

"Now or never," Ingrid had said.

Ja nii Mihkel ja Kaja nüüd kohtusid.

And so, Mihkel and Kaja met again.

"Mihkel," sosistas Kaja, kui nad lõpuks kohtusid.

"Mihkel," Kaja whispered when they finally met.

"Kui pikad need aastad on olnud..."

"How long these years have been..."

Naise hääles oli segadust ja varjatud igatsust.

There was confusion and hidden longing in her voice.

Mihkel hingas sügavalt sisse.

Mihkel took a deep breath.

Ta pidi rääkima.

He needed to speak.

Ta pidi selgust saama.

He needed clarity.

"Nii palju on jäänud ütlemata," alustas Mihkel.

"So much has been left unsaid," Mihkel began.

"Ma ei teadnud, et asjad lähevad nii keeruliseks. Ma tahtsin vaid sind mõista."

"I didn't know things would get so complicated. I only wanted to understand you."

Kaja vaatas teda tähelepanelikult.

Kaja looked at him attentively.

Ta ei teadnud, kas on valmis nende teemade juurde tagasi pöörduma.

She wasn't sure if she was ready to revisit these topics.

"Miks nüüd, Mihkel?" küsis Kaja lõpuks vaikselt.

"Why now, Mihkel?" Kaja finally asked quietly.

"Miks mitte siis, kui see kõik juhtus?"

"Why not when it all happened?"

Ingrid, kes oli kõrval seisnud, ütles tasa: "Vahel on lihtsam asju mõista kaugelt.

Ingrid, who had been standing beside them, softly said, "Sometimes it's easier to understand things from afar.

Võib-olla on nüüd õige aeg, et kõik selgeks rääkida."

Maybe now is the right time to make everything clear."

Mihkel noogutas.

Mihkel nodded.

Ta rääkis aeglaselt.

He spoke slowly.

Kaja kuulas, kuidas Mihkel jagas oma ebakindlust ja otsinguid, mis olid teda viinud kaugetesse maadesse.

Kaja listened as Mihkel shared his insecurities and the journeys that had led him to distant lands.

Ta rääkis oma kahetsustest ja sellest, kuidas Kaja oli pidevalt tema mõtteis olnud.

He spoke of his regrets and how Kaja had constantly been on his mind.

"Ma tahan teada, kas suudan andeks saada," ütles ta lõpuks otsekoheselt.

"I want to know if I can be forgiven," he said frankly.

Kaja vaikis.

Kaja was silent.

Ta kõndis edasi, pilk suunatud pargi kaunisse rohelusse.

She walked on, her gaze fixed on the park's beautiful greenery.

Mihkel ootas hinge kinni pidades.

Mihkel waited, holding his breath.

Lõpuks vaatas Kaja üles.

Finally, Kaja looked up.

"Andeks? Jah, ma arvan, et võin andeks anda," ütles ta soojalt.

"Forgiven? Yes, I think I can forgive," she said warmly.

"Aga ma vajan ka selgust."

"But I also need clarity."

Nad jalutasid mööda looklevat teed, rääkides veel vanadest mälestustest ja kaotatud võimalustest.

They strolled along the winding path, talking more about old memories and lost opportunities.

Mihkel tundis, kuidas pinge nende vahelt hakkas kergenema.

Mihkel felt the tension between them starting to ease.

Lahkudes vaatasid nad teineteisele silma.

As they parted, they looked into each other’s eyes.

Sõnatu mõistmine sündis nende vahel.

A silent understanding arose between them.

"Me oleme nüüd vabad," ütles Ingrid, kui nad kõik pargi väravate suunas liikusid.

"We are free now," Ingrid said as they all moved toward the park gates.

Mihkel tundis kergendust.

Mihkel felt relieved.

Kuigi nad ei leidnud armastust, olid nad leidnud rahu ja uue sõpruse.

Although they hadn't found love, they had found peace and a new friendship.

Kadrioru pargi vaikne ilu saatis neid, pakkudes rahu.

The quiet beauty of Kadriorg Park accompanied them, offering peace.

Veel üks suveõhtu Tallinnas, täis uut algust ja aktsepteerimist.

Another summer evening in Tallinn, full of new beginnings and acceptance.