Kalev vaatas aknast välja, kui kollased ja oranžid lehed tuules tantsisid.

Kalev looked out the window as the yellow and orange leaves danced in the wind.

See oli esimene sügispäev ja esimene päev uues keskkoolis.

It was the first day of autumn and his first day at the new high school.

Mäeküla, kus ta elas, oli võluv, ümbritsetud kõrgete mägede ja metsaga, mis praegu säras sügise kõikides värvides.

Mäeküla, where he lived, was charming, surrounded by tall mountains and a forest that currently glowed with all the colors of fall.

Kuid Kalev tundis kõhus kerget närvlikust – täna pidi ta kohtuma uute klassikaaslastega.

However, Kalev felt a slight nervousness in his stomach—today he would meet his new classmates.

Maarja ja Leena istusid klassi ees.

Maarja and Leena were sitting at the front of the class.

Maarja, erksa ja sõbraliku naeratusega, jutustas omaaegsest kunstiklubist, kuhu ta lootis liituda.

Maarja, with a bright and friendly smile, was talking about the art club she hoped to join.

Leena, kes näis alati märkavat pisidetaile, kuulas huviga.

Leena, who always seemed to notice small details, listened intently.

Kalev istus klassi tagumises reas ja kuulas vaikselt.

Kalev sat quietly in the back row and listened.

Ta kartis nendega rääkida, kuigi tundis, et nad oleksid toredad sõbrad.

He was afraid to talk to them, although he felt they would make great friends.

Vahetunnis kuulis Kalev pealt, kuidas Maarja ja Leena rääkisid pärast kooli matkamisklubisse astumisest.

During the break, Kalev overheard Maarja and Leena talking about joining the hiking club after school.

See tekitas temas lootuse – looduses oli tal oma kindlus ja võibolla just seal võiks tal avaneda võimalus nendega suhelda.

This sparked a sense of hope in him—in nature, he found his strength, and perhaps there he could find a chance to interact with them.

Päev möödus kiiresti ja peagi oli käes kooli väljasõit mägimatkale.

The day passed quickly, and soon it was time for the school's mountain hiking trip.

Värske õhk täitis Kalevi kopsud, kui nad rahvast täis rajale astusid.

Fresh air filled Kalev's lungs as they stepped onto the crowded trail.

Ta imetles ümbrust, kui äkki märkas, et oli liiga kaugele eraldunud.

He admired the surroundings when he suddenly noticed he had strayed too far.

Süda jättis löögi vahele, kui ta mõistis, et on üksi.

His heart skipped a beat when he realized he was alone.

Kalev võttis julguse kokku ja võttis telefonist Maarja numbri, mis äsja klassiõhtul jagatud nimekirjast leitud.

Kalev mustered the courage and called Maarja's number from the list that had been shared at the class evening.

"Maarja, ma arvan, et olen ära eksinud," ütles ta vaikselt.

"Maarja, I think I'm lost," he said quietly.

Maarja häälest kostus mure, aga ka kindlust.

Maarja's voice sounded concerned but also reassuring.

"Ära muretse, me leiame su."

"Don't worry, we'll find you."

Kalevi üllatuseks olid Maarja ja Leena temani jõudnud kiiremini, kui ta arvas.

To Kalev's surprise, Maarja and Leena reached him more quickly than he expected.

Nad tegid üheskoos metsa läbi naastes nalja ja Kalev näitas tüdrukutele, kuidas lehti eristada.

Together they made their way back through the forest, joking along the way, and Kalev showed the girls how to distinguish the leaves.

Maarja imetles Kalevi loodusteadmisi ja Leena kiitis tema rahulikkust.

Maarja admired Kalev's nature knowledge, and Leena praised his calmness.

Tagasi kooli jõudnud, oli Kalev jälle vaikselt oma mõtetega.

Back at school, Kalev was again quietly in his thoughts.

Kuid seekord tundis ta end teisiti – natuke julgemalt ja soojemalt.

But this time, he felt different—a bit bolder and warmer.

Maarja ja Leena tulid tema juurde ja kutsusid kaasa koos õppima.

Maarja and Leena came up to him and invited him to study together.

Kalev naeratas.

Kalev smiled.

Ta teadis, et julgustades ennast avama, võib leida tõelisi sõpru.

He knew that by encouraging himself to open up, he could find true friends.

Nii algas Kalevi uus elu keskkoolis, tema arglikkus asendus enesekindlusega ja mure sõprade leidmise üle asendus rõõmuga, et inimesed on tihti lähedasemad ja soojemad, kui esmapilgul tunduvad.

Thus began Kalev's new life at high school, his shyness replaced by confidence, and his worry about finding friends turned to joy, realizing that people are often closer and warmer than they first seem.