Tallinna vanalinnas oli sügis oma kuldsed lehed haigutanud mööda kiviseid radu.

In the old town of Tallinn, autumn had spread its golden leaves along the stony paths.

Orbudekodu, vana kivimaja, seisis uhke ja rahulik keset kõike seda ilu.

The orphanage, an old stone building, stood proud and serene amid this beauty.

Kaks uut inimest astusid tema hoovi - Liina ja Jaan.

Two new people stepped into its courtyard - Liina and Jaan.

Liina, nooren naine, tuli kindla eesmärgiga.

Liina, a young woman, came with a clear purpose.

Ta otsis oma venda, keda teda polnud kunagi kohanud.

She was searching for her brother whom she had never met.

Ta südames oli lootus ja hääl kotike kirjadega peos.

Hope filled her heart, and her hand held a pouch of letters.

Jaan, orbudekodu pidaja, vaatas teda ettevaatliku pilguga.

Jaan, the caretaker of the orphanage, eyed her with cautiousness.

Ta oli harjunud lugusid kuulama, kuid oli ettevaatlik dokumentide ja lastenia.

He was used to hearing stories but was cautious about documents and children.

Vennakese leidmiseks oli vaja tõendeid.

Evidence was needed to find her brother.

„Tere, ma olen Liina,” alustas Liina, kõndides ettevaatlikult Jaani juurde.

"Hello, I am Liina," she began, walking cautiously towards Jaan.

„Ma tulin venna pärast.

"I came because of my brother.

Arvan, et ta võib siin olla.

I think he might be here."

”Jaan noogutas, kuid tema silmad jäid ettevaatlikuks.

Jaan nodded, but his eyes remained wary.

„Palun andke mulle rohkem teavet,” ütles ta rahulikult, pilk suunatud Liina kinnisesse kotti.

"Please give me more information," he said calmly, his gaze directed towards the pouch in Liina's hand.

Liina avas koti ja ulatas talle mõned vanad kirjad.

Liina opened the pouch and handed him some old letters.

Need olid ainsad käegakatsutavad mälestused tema perekonnast.

They were the only tangible memories of her family.

Need kirjad rääkisid vendadest, kellest üks oli orbudekodusse pandud.

These letters spoke of siblings, one of whom had been sent to the orphanage.

Jaan võttis need vastu ja uuris iga sõna.

Jaan took them and examined each word.

Koos liikusid nad hoone sisemusse.

Together, they moved into the building's interior.

Seal, vaikse öö varjus, olid salvestatud lugematu hulk elusid - nende seas ka Liina vend.

There, under the cloak of a quiet night, countless lives were recorded - among them, Liina's brother.

Jaan avas vana rauast ukse.

Jaan opened an old iron door.

Tolmukate ääristasid kapid.

Dust edges lined the cupboards.

Ainsa lambi kuma valgustas kitsast ruumi.

The glow of a single lamp illuminated the narrow room.

Liina ja Jaan hakkasid kartoteegifailides kaevama.

Liina and Jaan began to delve into the card files.

Iga paberileht rääkis loo minevikust.

Each sheet of paper told a story from the past.

Nad otsisid vihjet, mis võiks tuua Liina ja tema venna kokku.

They searched for a clue that could reunite Liina with her brother.

Oli see nimi või kuupäev?

Was it a name or a date?

Liina käed värisesid, kuid Jaan oli tema kõrval rahulik ja julgustav.

Liina's hands trembled, but Jaan was beside her, calm and encouraging.

Lõpuks, öö sügavuses, leidis Liina otsitu.

Finally, in the depth of the night, Liina found what she was looking for.

Fail sisaldas avastamatuid tõendeid - ajajoont ja vanu fotosid.

The file contained undiscovered evidence - a timeline and old photos.

Üks pilt oli tema vennast, naeratav poiss päikese käes.

One photo was of her brother, a smiling boy in the sunlight.

See oli tema.

It was him.

Seda pildi nähes Liina silmad täitusid pisaratega.

Seeing this picture, Liina's eyes filled with tears.

Jaan tunnetas hetke tähtsust.

Jaan sensed the importance of the moment.

„Ma aitan sind,” ütles ta kindlalt.

"I will help you," he said firmly.

„Uurime, kust sa su vennaga kokku võiksid saada.

"We'll find out where you can meet your brother."

”Pilkuga tulevikku tundis Liina esmakordselt köitus.

With a glance into the future, Liina felt hope for the first time.

Jaan omakorda nägi, kuidas üks hea tegu suutis siduda katkised perekonnad.

Jaan, in turn, saw how one good deed could bind broken families together.

Orbudekodu seinte vahele jäi aga lootus.

Within the walls of the orphanage, hope remained.

Nii Liina leidis vend ja avastas taas perekonna tähendust.

Thus, Liina found her brother and rediscovered the meaning of family.

Lisaks sellele oli Jaan, kes avastas kaastunde võlujõu.

Additionally, Jaan discovered the magic of compassion.

Tallinna vanalinn, sügiseti kaetud kuldlehtedega, võttis endale uue loo, mida rääkida.

The old town of Tallinn, covered in autumn's golden leaves, now held a new story to tell.