Aarne vaatas aknast välja, kui kuldsed sügislehed vaikselt maha langesid.

Aarne looked out the window as golden autumn leaves quietly fell to the ground.

Ta oli pikalt mõelnud, kuidas tuua rõõmu patsientidele, kes veetsid oma päevi rahulikus psühhiaatriaosakonnas.

He had been thinking for a long time about how to bring joy to the patients who spent their days in the calm psychiatric ward.

Ühel päeval tuli talle mõte — kõrvitsate nikerdamise võistlus!

One day, an idea struck him—a pumpkin carving contest!

See oleks ideaalne viis tuua hooajalist lõbu nendesse tubadesse.

It would be the perfect way to bring seasonal fun to these rooms.

Hooldajad seadsid aga küsimärgi külalistesse seatud plaani alla.

However, the caregivers were skeptical of the plan involving guests.

Neid muretses võimaliku segaduse ja ohutuse pärast.

They were concerned about potential mess and safety.

Liis, kes oli osakonna uus õde, ei olnud Aarne ideest vaimustunud.

Liis, a new nurse in the ward, was not enthusiastic about Aarne's idea.

"Kas me oleme kindlad, et see on ohutu?"

"Are we sure it's safe?"

küsis Liis murelikult.

Liis asked worriedly.

"Ja kas patsientidel üldse on selleks huvi?"

"And are the patients even interested in this?"

Aarne naeratas ja seletas: "Ma usun, et see toob neile rõõmu ja uusi kogemusi.

Aarne smiled and explained, "I believe it will bring them joy and new experiences.

Ma luban, et kõik on kontrolli all."

I promise everything is under control."

Ta polnud kindel, kuid tema innukus oli nakkav.

He wasn't completely sure, but his enthusiasm was contagious.

Ta ostis salaja kõik vajalikud materjalid ja veetis terve öö ise kõrvitsaid nikerdades.

He secretly bought all the necessary materials and spent the whole night carving pumpkins himself.

Lähenes Halloween'i hommik ja haiglakoridorid olid täis mitmesuguseid kõrvitsaid.

As Halloween morning approached, the hospital corridors were filled with all sorts of pumpkins.

Aarne ja Liis sättisid laudu, ja kui päike lõplikult tõusis, hakkasid patsiendid järjest juurde tulema.

Aarne and Liis set up the tables, and as the sun finally rose, patients started coming in one by one.

Oli kuulda kerget naeru ja segadust, kui kõik hakkasid nikerdama.

Light laughter and confusion could be heard as everyone began carving.

Mõned kõrvitsad veeresid laualt, tekitasid lõbusat kaost ja naeru.

Some pumpkins rolled off the tables, creating delightful chaos and laughter.

Siis juhtus midagi ootamatut.

Then something unexpected happened.

Üks patsientidest, keda harva kaasati tegevustesse, tõi lauale imelise kunstiteose.

One of the patients, who was rarely involved in activities, presented a wonderful artwork.

Tema kõrvitsa gravüür hämmastas kõiki oma detaili- ja täpsuse poolest.

His pumpkin engraving amazed everyone with its detail and precision.

See muutis kogu ruumi vaikseks imetluseks.

The whole room fell silent in admiration.

Võistlus lõppes naeru ja elevusega.

The competition ended with laughter and excitement.

Haigla juhtkond, kes oli esialgu skeptiline ja ettevaatlik, nägi Aarne idee positiivset mõju.

The hospital management, initially skeptical and cautious, saw the positive impact of Aarne's idea.

Nad otsustasid tulevikus organiseerida rohkem sarnaseid sündmusi.

They decided to organize more similar events in the future.

Aarne õppis, et mõnikord on korratuse ja spontaansuse omaksvõtt vajalik, et tuua inimestele rõõmu ja õnne.

Aarne learned that sometimes embracing disorder and spontaneity is necessary to bring people joy and happiness.

Liis hakkas samuti mõistma loovate teraapiate võimalust vaimse tervise edendamisel.

Liis also began to understand the potential of creative therapies in promoting mental health.

Päeva lõpus, kui nad said rahulikult istuda värske õhu käes, vaatas Aarne Liisi ja tundis rahulolu.

By the end of the day, when they could sit peacefully in the fresh air, Aarne looked at Liis and felt contentment.

Kõrvitsa naerupiltidega saadi hakkama, tuues nii patsientidesse kui töötajatesse köitvat hingesooja.

The pumpkin-carved smiles brought warmth and charm to both the patients and the staff.