Kadri seisis Soomaa rahvuspargi serval, hingates sisse jahedat sügisõhku.

Kadri stood at the edge of Soomaa National Park, inhaling the crisp autumn air.

Õhk oli värske, niiske ja udu kattis maastikku, luues muinasjutulise olustiku.

The air was fresh, moist, and mist covered the landscape, creating a fairytale-like atmosphere.

Matkalisi ümbritses kuldsete ja punaste lehtede meri — sügis oli siin kogu oma hiilguses.

Hikers were surrounded by a sea of golden and red leaves — autumn was here in all its glory.

Kadri ja tema klassikaaslased veetsid koolivaheajal õppeekskursiooni raames Soomaa rahvuspargis.

Kadri and her classmates were spending their school break on a study excursion in Soomaa National Park.

Nad olid kolledži ökoloogiatudengid, kes uurisid loodust selle kõige vahetumal kujul.

They were college ecology students, exploring nature in its most immediate form.

Kadri, kellele loodus tähendas pelgupaika ja inspiratsiooniallikat, oli samas oma seltsimeheiks tihti võõras — tundus, et kõik olid omavahel sõbrad peale tema.

For Kadri, nature was a refuge and a source of inspiration; however, among her companions, she often felt like a stranger — it seemed that everyone was friends with each other except her.

Retke jooksul avastati, et peamine matkarada on üleujutuse tõttu läbimatu.

During the hike, it was discovered that the main trail was impassable due to flooding.

Grupis tekkinud pinged kajasid üle metsa vaikuse.

The tensions within the group echoed through the forest's silence.

Varasemad vihmasajud olid soosid üle ujutanud ja vesi muutis teed läbimatuks.

Previous rains had flooded the marshes, making the path impassable.

Anu ja Mati vaidlesid omavahel, mis teed nad peaksid ette võtma.

Anu and Mati argued about which path they should take.

Kadri tundis, kuidas tema süda peksis.

Kadri felt her heart pounding.

Ta teadis alternatiivset rada, mis võiks olla ohutum.

She knew an alternate path that might be safer.

Ta oli seda teed oma uurimistöö raames kaardil näinud.

She had seen this route on a map during her research work.

Kuid tema häält üle teiste häälte kuuldavale tuua tundus hirmutav.

However, the thought of raising her voice to be heard over the others was intimidating.

Kas ta peaks oma teadmist jagama?

Should she share her knowledge?

Lõpuks kogus Kadri julgust ja astus sammu ette.

Finally, Kadri gathered courage and took a step forward.

„Kuulge, ma tean üht teist teed.

"Listen, I know another path.

See võib olla turvalisem kui see, kus me praegu oleme,” ütles ta pehme, kuid kindla häälega.

It might be safer than where we are now," she said in a soft but firm voice.

Anu ja Mati jäid vait, oodates selgitust.

Anu and Mati fell silent, waiting for an explanation.

Nad vaatasid Kadrit pigem uudishimu kui umbusaldusega.

They looked at Kadri with curiosity rather than distrust.

Koos suunas Kadri grupi üle kuivemate alade, mööda metsasihtisid, mida ta oli varem tundma õppinud.

Together, Kadri guided the group across drier areas, along forest paths she had learned about earlier.

Veri tuksus tema kõrvades, kuni nad jõudsid turvaliselt teisele poole.

Blood pulsed in her ears until they safely reached the other side.

Kõik hingasid kergendatult.

Everyone breathed a sigh of relief.

Anu pööras Kadri poole ja märkis: „Tänu sulle saime siit läbi.

Anu turned to Kadri and remarked, "Thanks to you, we got through here.

Sa olid suurepärane liider.

You were a great leader."

”See kiitus soojendas Kadri südant rohkem kui ükski sügisene päikesekiir suutnuks.

This praise warmed Kadri's heart more than any autumn sunlight could.

Ta tundis esmakordselt tõelist kuuluvustunnet — mitte ainult grupi, vaid ka omaenda tundemaailma.

For the first time, she felt a true sense of belonging — not only within the group but also within her own emotional world.

Seiklus Soomaa metsades lõppes sõprade naeru saatel.

The adventure in the Soomaa woods ended with the laughter of friends.

Kadri teadis nüüd, et oskab juhtida ja rääkida, kui olukord seda nõuab.

Kadri now knew that she could lead and speak up when the situation required it.

Ta ei tundnud end enam nii üksi.

She no longer felt so alone.

Sügislehtede vahel vilksatas mitte ainult looduse ilu, vaid ka uus eneseleidmine.

Among the autumn leaves flickered not only the beauty of nature but also a newfound self-discovery.

Kadri naeratas, olles leidnud endas kindluse ja uued sõbrad.

Kadri smiled, having found confidence and new friends within herself.

Pargist lahkudes teadis ta, et selliseid hetki ja avastusi võib leida ka elus väljapool metsa.

Leaving the park, she knew that such moments and discoveries could be found in life beyond the forest.