Tallinna teletorn kõrguvad pilvedesse.

The Tallinna TV tower soars into the clouds.

Sügisvärvid saavad maapinnal rõõmsalt kokku.

Autumn colors meet joyfully on the ground.

Lehed langevad kui konfettid, liisav tuul neid viibutades.

Leaves fall like confetti as the breezy wind sways them.

Kalev ja Maarja seisavad ooteväljakul, unistades tippu jõudmisest.

Kalev and Maarja stand at the waiting area, dreaming of reaching the top.

Kalev on elevil, kuid temaga kaasneb salajane ärevus.

Kalev is excited, but secret anxiety accompanies him.

Maarja tunnetab seda, kuigi Kalev üritab oma hirmu peita.

Maarja senses it, even though Kalev tries to hide his fear.

Maarja naeratuses peegeldub mõistmine ja poolehoid.

Understanding and support reflect in Maarja's smile.

"Lähme koos," ütles ta julgustavalt, kui nad astuvad lifti.

"Let's go together," she says encouragingly as they step into the elevator.

Lifti aknad näitavad häid vaateid ümberringi - kollased ja punased lehed, kõrged puud ja sinakashall taevas.

The elevator's windows offer great views all around—yellow and red leaves, tall trees, and a bluish-gray sky.

Kalevi süda taob kiiremini iga tõusva meetri järel.

Kalev's heart beats faster with every rising meter.

Ta väänab sõrme ümber nööri oma taskus ja hingab sügavalt sisse.

He twists a string around his finger in his pocket and takes a deep breath.

Ootamatult lifts seis jääb.

Unexpectedly, the elevator stops.

Maarja ja Kalev vahetavad pilgud.

Maarja and Kalev exchange glances.

"Huvitav," ütleb Kalev närviliselt naeratades.

"Interesting," says Kalev with a nervous smile.

Maarja paneb käe ta õlale.

Maarja places a hand on his shoulder.

"Kõik saab korda, küll nad meid välja aitavad," lausub Maarja rahulikult.

"Everything will be fine, they will help us out," Maarja says calmly.

Kalev mõtleb, kuidas end rahulikuks sundida.

Kalev thinks about how to force himself to stay calm.

Ta alustab kerge naeruga, järgneb esimene nali: "Kas tead, miks liftid nii reetlikud on?

He starts with a light laugh, followed by a joke: "Do you know why elevators are so treacherous?

Sest nad alati vahest üles ja alla võtavad!"

Because they always take you up and down now and then!"

Maarja naerab.

Maarja laughs.

See julgustab Kalevit.

This encourages Kalev.

Ta räägib veel nalju, igaühega tunnevad nad end lõbusamalt.

He tells more jokes, and with each one, they feel more cheerful.

Tundub nagu ajataju kaoks.

It feels as if the sense of time vanishes.

Kalev unustab oma hirmu ja keskendub Maarja lõbustamisele.

Kalev forgets his fear and focuses on amusing Maarja.

Naer täidab väikest liftiruumi.

Laughter fills the small elevator room.

Ja kui nad kõige rohkem naeravad, hakkab lift taas liikuma.

And when they are laughing the most, the elevator starts moving again.

Nad jõuavad tipu juurde just enne päikeseloojangut.

They reach the top just before sunset.

Vaade on imeline.

The view is amazing.

Tallinna linn särab sügise värvides.

The city of Tallinn shines in autumn colors.

Kalev tunneb uhkust.

Kalev feels proud.

Ta on õppinud, et huumor on võimas abiline hirmudega toimetulekul.

He has learned that humor is a powerful aid in coping with fears.

"Vaata, Maarja," ütleb Kalev vaikselt, "Ma arvan, et see on suurim kõrgus, kuhu olen kunagi jõudnud."

"Look, Maarja," Kalev says quietly, "I think this is the highest I've ever been."

Maarja noogutab naeratades.

Maarja nods, smiling.

Nad seisavad kõrvuti, nautides vaadet.

They stand side by side, enjoying the view.

Loodus ja süda on nüüd rahulikud.

Nature and the heart are now calm.