Toomase jalad kandsid teda mööda Tallinna vanalinna kive, kus külm tuul segunes värske piparkoogilõhnaga.

Toomas’s feet carried him along the stones of Tallinna vanalinn, where the cold wind mingled with the fresh scent of gingerbread.

Peagi oli tal käes tass kuuma glögi, millega ta astus hubasesse kohvikusse "Kuldne Tass".

Soon, he had a cup of hot mulled wine in his hands, with which he stepped into the cozy cafe "Kuldne Tass".

Kohviku soojus pakkus hetkeks pelgupaika, eemal vilkuvate jõulutulede ja muusika saginast.

The warmth of the cafe offered a brief refuge, away from the flickering Christmas lights and the hustle of music.

Toomas oli hiljuti tagasi Eestisse kolinud pärast pikka aega välismaal töötamist.

Toomas had recently moved back to Eesti after working abroad for a long time.

Kuigi kodu oli armsalt tuttav, tundis ta end kuidagi üksildasena, eemale jäänuna vanadest sõpradest.

Although home was endearingly familiar, he felt somehow lonely, distant from old friends.

Lasteaia sõbrad, kellega sai kunagi jagatud saladusi ja seiklusi, olid kasvanud, nagu ka tema ise.

The kindergarten friends, with whom secrets and adventures were once shared, had grown up, as had he.

Aga kontakt... see oli katkenud.

But the contact... it had been broken.

Just hetkel, kui ta end unistuste merre vajuma hakkas, kuulis ta tuttavat häält.

Just as he began to sink into a sea of dreams, he heard a familiar voice.

"Toomas!"

"Toomas!"

Kertu tormas tema poole naeratades.

Kertu rushed towards him, smiling.

"Ma ei suuda uskuda, et see tõesti sina oled!"

"I can't believe it's really you!"

Toomas naeratas kohmetult vastates.

Toomas smiled sheepishly in response.

Tema vanal koolikaaslasel särasid silmad nagu kunagi varem, ja sellega kadus Toomase närvilisus hetkeks.

His old schoolmate's eyes sparkled as they once did, and with that, Toomas’s nervousness disappeared for a moment.

"Liitu minuga," pakkus Kertu ning Toomas järgnes temale laua poole, kus aknast paistis välja turgude jõulutulede värviline sära.

"Join me," offered Kertu, and Toomas followed her to a table where the colorful glow of the market's Christmas lights shone through the window.

"Kuidas läheb?

"How are you?

Räägi kõik ära!"

Tell me everything!"

Kertu noppis keelelt esimese kohviku menüülehe ja viskas selle vargsi Tooma nina ette.

Kertu picked the first page of the cafe menu off her tongue and slyly tossed it in front of Toomas.

Toomas alustas vaikselt oma jutustusega elust välismaal, möödunud aastatest, ja unistustest, mis olid teda kodumaale tagasi toonud.

Toomas quietly began his story about life abroad, the past years, and the dreams that had brought him back to his homeland.

Seejärel ütles Kertu ootamatult: "Helistame Mihklile!

Then Kertu unexpectedly said, "Let's call Mihkel!

Ta on just tagasi Aasiast ja kindlasti tahab ka sinuga kohtuda."

He's just back from Asia and would surely want to meet you too."

Ja enne, kui Toomas jõudis vastata, oli Kertu juba telefoniga Mihklit kutsunud.

And before Toomas could reply, Kertu had already called Mihkel on the phone.

Paari minuti pärast astus uksest sisse kaua kadunud sõber, kelle rännakud olid talle kinkinud uutmoodi lõõgastava rahu.

A few minutes later, a long-lost friend walked through the door, whose travels had gifted him a new kind of relaxing calm.

Mihkel asetas oma seljakoti nende kõrvale ja nad kolmekesi lõid oma tassed kokku.

Mihkel placed his backpack beside them, and the three of them clinked their cups together.

Nad naersid, jagasid reisilugusid ja tõdesid, kui kiiresti aeg lentab.

They laughed, shared travel stories, and realized how quickly time flies.

Kõik kohmetus ja ebakindlus hajus nagu hommikudu hommikupäikeses, muutes Toomase hingeõhu kergemaks.

All awkwardness and insecurity dissolved like morning mist in the morning sun, lightening Toomas’s breath.

Kui kell lõi hilist õhtutundi, ja kohviku uksed hakkasid sulguma, astusid nad kolm sõpra välja ja lubasid üksteisele üheskoos kohtuda.

When the clock struck the late evening hour and the cafe doors began to close, the three friends stepped outside and promised to meet together again.

Toomas tundis, et tema südamesse tuli süütult tagasi koju mälestus neist paljudest seiklustest, mida oldi nooruses koos jagatud.

Toomas felt a memory of many adventures shared in youth innocently return to his heart.

Kodu, mõtles Toomas.

Home, thought Toomas.

See ei olnud pelgalt koht, vaid inimesed.

It was not just a place, but the people.

Ja need inimesed tulid alati tagasi, isegi kui vahel viibiti eraldi.

And those people always came back, even if separated at times.

Nii, nagu jõulud tulid igal aastal tagasi, pakkudes uut võimalust taasühendamiseks – nii ka sõprussidemed.

Just like Christmas came back every year, offering a new opportunity to reconnect – so too did friendships.

Ja võib-olla, mõtles Toomas naeratades, võib elu olla täis väikeseid imetegemisi, just selliseid nagu see ootamatu jõuluturu kohtumine.

And maybe, Toomas thought, smiling, life could be full of little miracles, just like this unexpected meeting at the Christmas market.