Tallinna saladuslikus laboris, kus valged lumetähed rõdusid salaja kaunistavad, seisab Kaarel.

In the mysterious laboratory of Tallinn, where white snowflakes secretly adorn the balconies, Kaarel stands.

Tema ees vilgub arvutiekraan.

In front of him, a computer screen flickers.

Kaarel on teadlane, kuid tema mõtted ei ole täna teaduses.

Kaarel is a scientist, but today his thoughts are not on science.

Täna on jõulud.

Today is Christmas.

Täna on päev, mil Kaarel külastab oma perekonda esimest korda pärast pikki aastaid.

Today is the day when Kaarel visits his family for the first time in many years.

Labor on täis vaikust.

The laboratory is filled with silence.

Vaid Kell ukse kohal tiksub sõbralikult.

Only the clock above the door ticks friendly.

Väljas langeb pakkunud lund.

Outside, the snow falls gently.

Labori soe helendus ja vana jõululaua söögi aromaatne lõhn tuletavad Kareli meenutused meelde.

The lab's warm glow and the aromatic scent of the old Christmas table's food bring back memories for Kaarel.

Talle tuleb meelde, kuidas tema ja õde, Liina, lapsena jõulupuu ümber tantsisid.

He remembers how he and his sister, Liina, danced around the Christmas tree as children.

Kaarel hingab sügavalt.

Kaarel takes a deep breath.

Ta teab, et ees ootab katsumus.

He knows a challenge awaits him.

Pärast aastaid eemalolekut on tal raske pere juurde minna.

After years of absence, it's hard for him to go to his family.

Tema ja isa Toomas ei ole kunagi olnud lähedased.

He and his father Toomas have never been close.

Toomas on alati olnud karm ja nõudlik.

Toomas has always been strict and demanding.

Aga jõulud on andestamise aeg.

But Christmas is a time for forgiveness.

Kaarel astub laborist välja, astudes esimest korda aastate jooksul pere koju.

Kaarel steps out of the laboratory, going to the family home for the first time in years.

Liina avab ukse, tema naeratus soe ja kutsuv.

Liina opens the door, her smile warm and inviting.

"Kaarel!

"Kaarel!

Me oleme sind igatsenud," ütleb ta ja kallistab teda tugevalt.

We've missed you," she says and hugs him tightly.

Toas süttib kaminas tuli, valgustades hubaselt väikest elutuba.

In the room, the fire in the fireplace lights up the small living room cozily.

Toomas istub tugitoolis, ilme on mõtlik.

Toomas sits in an armchair, his expression thoughtful.

"Kaarel," ütleb ta lõpuks, "rõõm sind näha."

"Kaarel," he finally says, "it's good to see you."

Õhtusöök laual levitab suupärast lõhna - seapraad ja verivorstid, hapukapsas kõrval taldrikul.

The dinner on the table spreads a delicious aroma - roast pork and blood sausages, sauerkraut on the side plate.

Kõik istuvad laua taha.

Everyone sits at the table.

Kaarel tunneb, kuidas hinge pitsitab.

Kaarel feels a pinch in his heart.

Jõuluõhtu keskpaigaks on õhk täis vaikust, mis pole süüdistav, vaid pigem ootusärev.

By the middle of Christmas Eve, the air is filled with a silence that is not accusing, but rather expectant.

Kaarel teab, et tal on hetk.

Kaarel knows he has a moment.

Hetk, mil võtta julgus kokku ja rääkida.

A moment to gather courage and speak.

"Sina ja mina pole kunagi olnud lähedased, isa," alustab Kaarel ettevaatlikult.

"You and I have never been close, father," Kaarel starts cautiously.

"Ma olen tihti tundnud end eemal ja olen vist ise süüdi selles."

"I've often felt distant, and maybe I'm to blame for that."

Toomas tõstab pilgu.

Toomas lifts his gaze.

"Kaarel, olen mõelnud samast.

"Kaarel, I've thought the same.

Jõulud on uus algus.

Christmas is a new beginning.

Võib-olla peaksime alustama otsast peale?"

Perhaps we should start anew?"

See on puhas kergendus, kui Kaarel tunneb isa soojenemist.

It is a pure relief when Kaarel feels his father's warmth growing.

Liina vaatab neid mõlemat heakskiitvalt, tema lootus on täitunud.

Liina looks at them both approvingly, her hope fulfilled.

Kaarel mõistab sel hetkel, et see lihtsalt ütlemine ja kuulamine saab tuua hinge tõelist rahu.

Kaarel realizes at that moment that simply speaking and listening can bring true peace to the soul.

Jõulud kodus saavad uue tähenduse ja Kaarel tunneb, kuidas jää sein tema ja isa vahel hakkab sulama.

Christmas at home takes on new meaning, and Kaarel feels the icy wall between him and his father start to melt.

Kaminatuli lõõmab eredamalt, kui perekond üheskoos naerdes ja rääkides veedab jõuluõhtu.

The fire in the fireplace burns brighter as the family spends Christmas Eve together, laughing and talking.

Kaarel teab, et pere on kõige tähtsam ja nendevaheline distants, mis oli kunagi kui kalju, on hakanud vähenema.

Kaarel knows family is the most important, and the distance between them, once like a chasm, has begun to diminish.

Nii põimuvad selles talvises öös Tallinnas vana ja uus, külm ja soojus, jõulude tõelise vaimu saatel.

Thus, in this winter night in Tallinn, the old and new, cold and warmth, intertwine in the true spirit of Christmas.