Keset Tallinnat, vana linnusemüüri varjus, seisis keskaegne kõrts.

In the middle of Tallinn, in the shadow of the old castle wall, stood a medieval tavern.

See oli koht, kus rändurid ja kohalikud peatusid, et jagada burgundi veini ja kodust hautist.

It was a place where travelers and locals stopped to share Burgundy wine and homemade stew.

Lood ja laulud täitsid madalad, suitsust tahmased ruumid.

Stories and songs filled the low, smoke-blackened rooms.

Anu, noor naine säravate silmadega, astus sisse, raputades lumeeed oma mantlilt.

Anu, a young woman with shining eyes, stepped inside, shaking the snow from her coat.

Oli talv, ja tänavat kattis paks lumevaip.

It was winter, and the street was covered with a thick blanket of snow.

Anu oli kodukülast lahkunud, et jõuda sugulaste juurde aastavahetuse pidustusteks.

Anu had left her home village to reach relatives for the New Year's Eve celebrations.

See oli rohkem kui teekond - see oli võimalus uurida oma pere ajalugu.

It was more than a journey—it was an opportunity to explore her family history.

Kuid ilmastik trotsis!

But the weather defied!

Lühemat teekonda takistas äge lumetorm ja kõrtsis olid hinnad järsud.

A fierce snowstorm impeded the shorter path, and prices at the tavern were steep.

Anu istus ühe vaba laua äärde ja võttis endaga kaasas oleva väikese reisi näksimise taskust.

Anu sat at a free table and took a small travel snack from her pocket.

Tema rahakotil oli kerge kaal ja südames väike mure.

Her wallet was light, and her heart carried a small worry.

Ta teadis, et peab olema nutikas.

She knew she had to be clever.

Toomas ja Kaarel, kaks rändurit, olid oodanud kõrtsis.

Toomas and Kaarel, two travelers, were waiting in the tavern.

Nad olid teel Pärnusse, kuid nende plaanid peatusid samal põhjusel nagu Anul - halb ilm.

They were on their way to Pärnu, but their plans stopped for the same reason as Anu's—bad weather.

Anu kuulis, kuidas nad oma olukorda arutasid, ja koduselt naeratades pakkus sõbralikku tervitust: "Kas te vajate abi?"

Anu heard them discussing their situation and offered a friendly greeting with a homely smile: "Do you need any help?"

Nii algas vestlus.

And so the conversation began.

Anu jagas oma lugu ning kolm võõrast leidsid ühisosa oma otsustes.

Anu shared her story, and the three strangers found common ground in their decisions.

Anu teadis, et peab midagi ette võtma: ta tuli lõplikule järeldusele - leppida kõrtsmiku Juhaniga kokku.

Anu knew she had to take action: she came to the final conclusion to make a deal with the innkeeper, Juhan.

Juhan oli suur mees, käed põlvekõrgustest korstnapuist ja sügavast naerust.

Juhan was a big man, with hands of knee-high soot from the chimney and a deep laugh.

Anu astus kindlalt Juhani poole, kui lumetorm ukse taga kogus jõudu.

Anu confidently stepped towards Juhan as the snowstorm gathered strength outside the door.

"Palun," alustas ta, "ma olen teel sugulaste juurde, aga saatus ja ilm ei ole minu kasuks."

"Please," she began, "I am on my way to relatives, but fate and weather are not in my favor."

Juhan vaatas teda uudishimulikult.

Juhan looked at her with curiosity.

Anu jätkas: "Kas ma saaksin väikese tööga teie härra kõrtsis teenida öökatuse ja kuuma sööki?"

Anu continued, "Could I earn a night’s shelter and a hot meal with a little work at your tavern, sir?"

Kõrtsipidaja muigas ja silmad süttisid äraütlemata vaimus.

The innkeeper smiled, his eyes lit with unspoken spirit.

"Eks näeme, mida te oskate!"

"Let's see what you can do!"

Ja nii tegi Anu tööd: ta pakkus abi nõude pesemisel ja saali koristamisel Toomase ja Kaareli abiga.

And so Anu worked: she offered help with washing dishes and cleaning the hall with the assistance of Toomas and Kaarel.

Varsti olid kõik käed tööl ja Juhan jälgis nende jõupingutusi rahulolevalt.

Soon all hands were at work, and Juhan watched their efforts with satisfaction.

Viimased küünlad laual põlesid raasuke soojalt ja kõrtsis võis aimata peomeeleolu.

The last candles on the tables burned warmly, and there was a hint of festivity in the tavern.

Uus aasta lähenes, ja seltskondlik õhkkond ületas kõik takistused.

The new year was approaching, and the social atmosphere overcame all obstacles.

Anu, Toomas ja Kaarel olid valmis uut aastat vastu võtma, ning kõrtsilaul kõlas läbi sügisöö.

Anu, Toomas, and Kaarel were ready to welcome the new year, and the tavern song echoed through the autumn night.

Kui uusaasta tuli, said nad kõik koos tähistada, rahulolevalt hüüdes ja siiralt naerdes.

When the New Year came, they were all able to celebrate together, shouting with contentment and laughing sincerely.

Anu tundis, kuidas tema julgus ja oskus võita väljakutseid kasvas.

Anu felt how her courage and ability to overcome challenges grew.

Ta ei olnud enam mures, vaid tundis rahu ja rahulolu.

She was no longer worried, but felt peace and satisfaction.

Talv võis olla lõhnav ja külm, kuid sõprus ja koostöö soojendasid kõiki osalisi.

Winter might have been fragrant and cold, but friendship and cooperation warmed everyone involved.

Teekond sugulaste juurde võis alata uue kindlusega - sest iga lahendus algas ühest kindlast sammust.

The journey to the relatives could start with new confidence—because every solution began with a sure step.

Anu oli õppinud usaldama iseenda võimeid ning seeläbi leidnud uusi sõpru.

Anu had learned to trust her own abilities and, in doing so, had found new friends.

Ja nõnda lõppes see osa tema seiklustest, täis sooje mälestusi ja uusi algusi.

And thus, this part of her adventures ended, filled with warm memories and new beginnings.