Kalev istus suure tamme laua taga, mis asus internaatkooli raamatukogu keskmes.

Kalev sat at the large oak table in the center of the boarding school's library.

Ta silmad olid süvenenud matemaatikavihikusse, kuid mõtted olid hajali.

His eyes were focused on his math notebook, but his thoughts were scattered.

Akendest välja piiludes nägi ta, kuidas lumehelbed vaikselt maapinnale langesid, kattes kooliõue puhtasse valgesse vaipa.

Peering out the windows, he saw how snowflakes quietly descended to the ground, covering the schoolyard in a pristine white blanket.

Talveõhk puhus külma vastu klaasi, jättes sellele härmatiekardina.

The winter air blew cold against the glass, leaving a frosty curtain.

Maarja ja Tarmo istusid laua teisel poolel.

Maarja and Tarmo sat on the other side of the table.

Maarja toetas Kalevi pingutusi, olles alati valmis aitama keeruliste ülesannetega.

Maarja supported Kalev's efforts, always ready to help with difficult tasks.

Tarmo, küll veidi hajameelne, püüdis pinget leevendada oma huumorimeele ja naljakate vahepaladega.

Tarmo, though a bit absent-minded, tried to ease the tension with his sense of humor and funny quips.

Sõprade kohalolek pakkus Kalevile vaikivat tuge.

The presence of his friends offered Kalev silent support.

Matemaatikavõistluseni oli jäänud vaid nädal ja Kalevil oli mure.

There was only a week left until the math competition, and Kalev was worried.

Ta soovis väga võita.

He wanted very much to win.

See oli tema võimalus näidata oma oskusi ja pälvida tähelepanu ning tunnustus.

This was his chance to showcase his skills and gain attention and recognition.

Kuid sisimas kartis ta ebaõnnestumist.

But deep down, he feared failure.

Igal päeval õppides tundis Kalev, kuidas pinge kasvab.

Each day of studying increased Kalev's sense of pressure.

Ta kartis, et eksib, ja see mõte väljapaistevate numbrite ja valemite vahel tekitas tal hirmu.

He feared making mistakes, and this thought created fear among the prominent numbers and formulas.

Mõnikord, kui Maarja teda julgustas, suutis ta end hetkeks rahustada.

Sometimes, when Maarja encouraged him, he could calm himself for a moment.

Maarja ütles: "Kalev, sa oled nii tark!

Maarja would say, "Kalev, you're so smart!

Me kõik teame, et sa saad sellega hakkama."

We all know you can do it."

Kuid Kalev ei olnud piisavalt kindel.

But Kalev wasn't sure enough.

Ühel õhtul, kui Maarja ja Tarmo raamatukogust lahkusid, jäi Kalev üksinda.

One evening, when Maarja and Tarmo left the library, Kalev stayed behind, alone.

Raamatute vaikus täitis ruumi.

The silence of the books filled the room.

Ta langetas pea kätele ja sulges hetkeks silmad.

He bowed his head onto his hands and closed his eyes for a moment.

Ta mõtles, kas oleks parem lihtsalt üksinda edasi töötada või rääkida Maarjale oma murest.

He wondered if it would be better to continue working alone or to share his worries with Maarja.

Viimase ettevalmistustunni ajal läks Kalevi ärevus tipust üles.

During the final preparation session, Kalev's anxiety peaked.

Paber ees, pliiats käes, ta lihtsalt seisis.

Paper in front of him, pencil in hand, he just stood there.

Tema käed värisesid kergelt, ja ta tundis, kuidas kõik vaikus – sealhulgas Maarja tähelepanelik pilk – teda rõhus.

His hands trembled slightly, and he felt how all the silence – including Maarja's attentive gaze – weighed on him.

Äkki sosistas Maarja: "Kalev, ma usun sinusse.

Suddenly, Maarja whispered, "Kalev, I believe in you.

Sul on see kõikjal sees olemas."

You have it all inside you."

Maarja sõnad murdsid hetkeks jää Kalevi sees.

Maarja's words momentarily broke the ice inside Kalev.

Ta hingas sügavalt välja ja tundis, kuidas ärevus tema kehast lahkus.

He exhaled deeply and felt the anxiety leaving his body.

Maarja oli andnud talle tõuke, mida ta vajas.

Maarja had given him the push he needed.

Võistlusel oli Kalev keskendunud.

During the competition, Kalev was focused.

Maarja sõnad kandsid teda ja tema pliiats liikus paberi kohal kindlalt.

Maarja's words carried him, and his pencil moved confidently over the paper.

Ta ei mõelnud enam ainult võidule, vaid enda parima andmisele.

He no longer thought only of winning but of giving his best.

Lõppude lõpuks, võit või mitte, mõistis Kalev, et tema väärtus peitub pingutuses ja julguses oma hirmudele vastu astuda.

Ultimately, win or not, Kalev realized his worth lay in his efforts and the courage to face his fears.

Võistlus lõppes ja Kalev tundis kergendust.

The competition ended, and Kalev felt relieved.

Maarja naeratas talle teiselt poolt tuba, ja see naeratus kinnitas talle, et olenemata tulemusest, oli ta teinud suure sammu edasi.

Maarja smiled at him from across the room, and that smile reassured him that regardless of the result, he had taken a big step forward.

Kalev õppis, et tema väärtus ei sõltunud ainult võidust – see tulenes kasvust ja pingutusest.

Kalev learned that his worth wasn't solely dependent on victory – it came from growth and effort.

Ja see oli suurim auhind.

And that was the greatest reward.