Maarika istus oma kontoris ja vaatas läbi akna välja.

Maarika sat in her office and looked out the window.

Lund sadas rahulikult.

Snow was falling peacefully.

Õues oli paks lumekiht.

There was a thick layer of snow outside.

Talveõhtu Tartu oli ilus, aga Maarika meel oli murelik.

A winter evening in Tartu was beautiful, but Maarika's mind was troubled.

Just täna hommikul oli ta saanud ülemuselt kirja.

Just this morning, she had received a letter from her boss.

Tal oli ametikõrgendus.

She got a promotion.

Maarika teadis, et see on hea uudis ja et tema pingutused on vilja kandnud.

Maarika knew it was good news and that her efforts had borne fruit.

Aga oli üks probleem – tema pere.

But there was one problem – her family.

Ta armastas oma poegi ja abikaasa Kalevit väga.

She loved her sons and her husband Kalev very much.

Kalev oli alati toeks, eriti kui Maarika töötas hilisõhtuti.

Kalev was always supportive, especially when Maarika worked late nights.

Tahtis ju Maarika olla parim töötaja.

Maarika wanted to be the best employee.

Kuid nüüd, uue ametiga, tulid uued kohustused.

But now, with the new position, came new responsibilities.

Perele jääb veel vähem aega.

There would be even less time for her family.

Õhtul, kui Maarika koju jõudis, mängisid lapsed lumega.

In the evening, when Maarika got home, the children were playing with the snow.

Kalev ootas köögis.

Kalev was waiting in the kitchen.

Ta ulatas Maarikale teetassi ja naeratas.

He handed Maarika a cup of tea and smiled.

"Kuidas päev läks?" küsis ta.

"How was your day?" he asked.

"Hea, aga..." Maarika peatus.

"Good, but..." Maarika paused.

Ta ei teadnud, kuidas edasi öelda.

She didn’t know how to continue.

Kalev nägi, et midagi on muret tekitavat, ja võttis teda käest kinni.

Kalev saw that something was troubling her and took her hand.

"Maarika, mis lahti?" küsis Kalev murelikult.

"Maarika, what's wrong?" asked Kalev worriedly.

"Teata mind, ma ikka toetan sind."

"Tell me, I will always support you."

"Ma sain ametikõrgendust, aga see tähendab pikki tööpäevi.

"I got a promotion, but it means long workdays.

Kardan, et meil on vähem koos olemise aega," selgitas Maarika.

I'm afraid we'll have less time together," Maarika explained.

Kalev mõtles natuke ja vastas: "Olen uhke sinu üle.

Kalev thought for a moment and replied, "I'm proud of you.

Me leiame viisi.

We'll find a way.

Sa kujundad töögraafiku paindlikuks.

You can make your work schedule flexible.

Räägi oma ülemusega."

Talk to your boss."

Järgmisel päeval tööl oli Maarika otsustav.

The next day at work, Maarika was determined.

Ta läks ülemuse juurde ja avaldas soovi paindlikumale graafikule.

She went to her boss and expressed her wish for a more flexible schedule.

Ülemus oli arusaajalik ja andis oma nõusoleku.

The boss was understanding and agreed.

Järgmine samm oli rääkida Toomasega, Maarika kolleegi ja sõbraga.

The next step was to talk with Toomas, Maarika's colleague and friend.

Viimastel päevadel oli Toomas veidi kaugem ja suhetes tekkinud pinge tundus vältimatu.

In recent days, Toomas had been somewhat distant, and tension in the relationship seemed inevitable.

Pärast tööd suundusid nad koos kohalikku kohviku.

After work, they headed to a local café together.

Maarika alustas: "Mul on tunne, et sa oled minu peale pahane."

Maarika started: "I feel like you're upset with me."

Toomas ohkas.

Toomas sighed.

"Olen veidi pettunud jah.

"I'm a bit disappointed, yes.

Lootsin ka sellele ametikõrgendusele."

I was hoping for the promotion too."

Maarika mõistis Toomast.

Maarika understood Toomas.

Nad rääkisid pikalt, arutasid oma tundeid.

They talked for a long time, discussing their feelings.

Maarika selgitas, et Toomase abi on endiselt hindamatu.

Maarika explained that Toomas's help was still invaluable.

Nädalavahetusel oli Tartu Talvemuusika Festival.

On the weekend was the Tartu Winter Music Festival.

Maarika ja Kalev võtsid lapsed kaasa.

Maarika and Kalev took the children along.

Muusika täitis õhu, ja Maarika tundis, et kõik on hästi.

Music filled the air, and Maarika felt that everything was alright.

Kalev pigistas ta kätt ja naeratas.

Kalev squeezed her hand and smiled.

"Näed, aeg perele siiski leiame."

"See, we still find time for the family."

Pärast festivali kohtus Maarika Toomasega.

After the festival, Maarika met with Toomas.

Kõik pinged olid lahenenud, ja nad naersid koos vanu häid aegu meenutades.

All tensions had resolved, and they laughed together, reminiscing about the good old days.

Maarika oli õppinud, kui tähtis on rääkida ja jagada oma tundeid.

Maarika had learned how important it is to talk and share feelings.

Maarika vaatas mööduvaid inimesi ja tundis rõõmu.

Maarika looked at the passing people and felt joy.

Ta oli saavutanud tasakaalu töö ja kodu vahel.

She had achieved a balance between work and home.

Ja kõige tähtsam – ta sai endiselt jagada hetki oma kallitega.

And most importantly – she could still share moments with her loved ones.