Tallinna Loomaaias oli külm veebruariilm.

It was a cold February day at the Tallinna Loomaaed.

Lumi kattis maad ja inimesed kandsid sooje jopesid.

Snow covered the ground, and people wore warm jackets.

Oli sõbrapäev.

It was Valentine's Day.

Kõikjal oli näha õhupalle ja naeratavaid paare.

Balloons and smiling couples were visible everywhere.

Aksel jalutas Maarjaga, tema eesmärgiks oli teda muljet avaldada.

Aksel was walking with Maarja, with the aim of impressing her.

Aksli käed olid taskutes ja ta üritas jääda lõdvestunuks, kuigi Karl, Maarja sõber, oli nendega kaasa tulnud.

Aksel's hands were in his pockets, and he tried to stay relaxed, even though Karl, Maarja's friend, had come along with them.

"Viimati käisin siin juba ammu," ütles Maarja.

"I haven't been here in a long time," said Maarja.

Aksel naeratas ja noogutas.

Aksel smiled and nodded.

Retk viis nad ahviklassi juurde.

Their walk led them to the monkey enclosure.

Ahvid karjusid ja mängisid järsult lumisesse loomaaias.

The monkeys were screeching and playing energetically in the snowy zoo.

Üks ahv vaatas Akslit ja kiskus talle naljakalt nägu.

One monkey looked at Aksel and made a funny face at him.

Aksel naeratas tagasi, kuid Natali pahkluu külge kinnitatud banaan koores pidi just tema pea suunas lendama.

Aksel smiled back, but a banana peel stuck to Natali's ankle was about to fly right towards his head.

"Banaani löögi!"

"Incoming banana!"

hüüdis Karl lõbusalt.

shouted Karl cheerfully.

Maarja naeris, jättes küünarnukid alla ja naerutades südamest.

Maarja laughed, dropping her elbows and laughing heartily.

Aksel punastas, kuid püüdis jääda rahulikuks.

Aksel blushed but tried to remain calm.

"Näib, et loomaaia ahvid on otsustanud võtta mind sihikule," itsitas Aksel.

"It seems the zoo monkeys have decided to target me," chuckled Aksel.

Maartele meeldis tema tagasihoidlik reageerimine, luges ta häbitult.

Maarja liked his modest response, she read with shameless delight.

Karl tegi võistlust pakkuvat nalja ja olukord muutus veelgi lõbusamaks.

Karl made some competitive jokes, and the situation became even more amusing.

Järsku lendas teine banaanikoor ja tabas Akslit otse krae peal.

Suddenly, another banana peel flew and hit Aksel right on the collar.

Nüüd, Maarja peaaegu naerdes naeris, rõõmuga Karliga ühinedes.

Now, with Maarja almost laughing, she joined in the fun with Karl.

Aksel mõistis, et nendega naermata jätkamine ei teeks midagi head.

Aksel realized that continuing to laugh with them would be more beneficial.

Ta hakkas itsitama, tõi naeratuse Maarja näole, seejärel vaatas teda rõõmsalt.

He started to giggle, bringing a smile to Maarja's face, then looked at her joyfully.

"Ahvid, teed mulle täna päeva veelgi meeldejäävamaks," sõnas Aksel naeratades ja kallistas Maarjat.

"Monkeys, you're making my day even more memorable," said Aksel, smiling and hugging Maarja.

Loomaaed oli täis kohtumisillu ja valguse lund.

The zoo was filled with the thrill of encounters and the light of snow.

Aksel õppis, et elu krobelised hetked võivad tegelikult olla kõige meeldejäävamad ja armsamad.

Aksel learned that life's rough moments can actually be the most memorable and endearing.

Lõpuks muutis ahvide vemp nende sõpruse soojemaks.

In the end, the monkeys' antics warmed their friendship.

Sõbrapäev lõppes parimal võimalikul moel, täis naeru ja imelist mälestust.

Valentine's Day ended in the best possible way, full of laughter and wonderful memories.