Tallinna politseijaoskonnas oli rahutu õhkkond.

The atmosphere at the Tallinna police station was restless.

Iseseisvuspäeva pidustused olid täies hoos ja lumi sadas rahulikult linna katustele.

Independence Day celebrations were in full swing, and snow was calmly falling on the city's roofs.

Kuid sees, jaoskonna neljandas osakonnas, arutati tähtsat asja.

But inside, in the station’s fourth department, an important matter was being discussed.

Kumu kunstimuuseumist oli varastatud väärtuslik antiik.

A valuable antique had been stolen from the Kumu art museum.

Kõik pilgud olid Maarja peal, kes oli juhtiv uurija.

All eyes were on Maarja, who was the lead investigator.

“Meil ei ole muud valikut kui tegutseda kiiresti,” ütles Maarja oma kolleegidele.

“We have no choice but to act quickly,” said Maarja to her colleagues.

“Peame leidma selle antiigi enne, kui sellest kuuleb kogu linn.” Tema mõte kihutas.

“We must find this antique before the whole city hears about it.” Her mind was racing.

Maarjal oli muuseumiga isiklik side.

Maarja had a personal connection to the museum.

Ta oli seal lapsena tihti käinud ja teadis, kui palju see tähendas.

She had often visited it as a child and knew how much it meant.

Kaarel, väliselt alati rahulik ja sügava teadmistepagasiga kunstiajaloolane, üritas teist teed pidi läheneda.

Kaarel, outwardly always calm and with a deep knowledge of art history, tried to approach it differently.

Ta teadis, et võiks kaaluda Juhaniga kohtumist.

He knew he could consider meeting with Juhan.

Kunagine muuseumi turvamees, Juhan, oli tänapäeval langenud raskustesse, aga väitis, et teab midagi vargusest.

The former museum security guard, Juhan, had fallen on hard times these days but claimed to know something about the theft.

Kaarel seisis silmitsi dilemmaga.

Kaarel faced a dilemma.

Kas usaldada Juhanit?

Should he trust Juhan?

Lõpuks, sisetunnet järgides, otsustas Kaarel temaga kohtuda.

Finally, following his instincts, Kaarel decided to meet him.

Maarja ei oleks sellest puudus rahul olnud, aga Kaarel ei võtnud teda kaasa.

Maarja might not have been happy if she had known, but Kaarel did not take her along.

Ta läks üksi.

He went alone.

Kaareli ja Juhani kohtumine toimus kõrvalises kohvikus.

Kaarel’s meeting with Juhan took place in a secluded café.

Juhanil olid hallid juuksed ja ta nägi väsinud välja, kuid tema sõnad olid selged.

Juhan had gray hair and looked tired, but his words were clear.

“Mul on midagi, mis sind huvitab,” ütles Juhan salapäraselt.

“I have something that might interest you,” said Juhan mysteriously.

Kaarel kuulas teda tähelepanelikult.

Kaarel listened to him attentively.

Pärast mõningaid vihjeid jõudis Kaarel arusaamisele — mõni detail kattus hiljutiste vargustega.

After some hints, Kaarel came to an understanding — some details matched recent thefts.

Kiirelt kutsus ta Maarja.

He quickly called Maarja.

“Ma arvan, et tean, kus see antiik on,” ütles ta, hingates sügavalt sisse.

“I think I know where the antique is,” he said, taking a deep breath.

Maarja usaldas Kaarelit ja nad sõitsid koos välja vana lao poole sadama lähedal.

Maarja trusted Kaarel, and they drove together to an old warehouse near the harbor.

Sissemurdmine oli keeruline, kuid lõpuks leidsid nad kividega ääristatud saalist varastatud antiigi peidus kastis.

Breaking in was tricky, but ultimately they found the stolen antique hidden in a box in a hall lined with stones.

Koos varastatud esemega olid ka inimesed, keda seoti vargusega.

Along with the stolen item, there were also people tied to the theft.

Kaarel ja Maarja vaatasid üksteisele uuesti, seekord kergendatult.

Kaarel and Maarja looked at each other again, this time with relief.

"Hästi tehtud," ütles Maarja, tema hääles rahulolu.

"Well done," said Maarja, satisfaction in her voice.

Juhan oli nende keeruline päästetee, kuid lõpuks tasus usaldus end ära.

Juhan had been a complicated lifeline for them, but ultimately, the trust paid off.

Tagasi politseijaoskonnas olid pidustused ikka veel täies hoos, kuid sees valitses nüüd rahu.

Back at the police station, the celebrations were still in full swing, but inside, peace now prevailed.

Kaarel õppis usaldama oma instinkte, mõistes koostöö tähtsust.

Kaarel learned to trust his instincts, understanding the importance of cooperation.

Maarja teadis, et isegi reegleid järgides on mõnikord abi leidmisel suurem väärtus.

Maarja knew that even while following rules, sometimes finding help has greater value.

Jälle oli muuseum ohus eest päästetud ja Tallinna rahvale rahu tagasi toodud.

Once again, the museum was saved from danger, and peace was brought back to the people of Tallinna.