Kadrioru lossi aed ärkas varakevade hommikul.

The Kadrioru Palace garden awoke on an early spring morning.

Pungad sirutusid oksadel ja maapind lõhnas värske mulla järele.

Buds stretched on the branches and the ground smelled of fresh soil.

Maarika jalutas vaat et iga päev siin, armastades ajaloolise pargi võlu.

Maarika walked here almost every day, loving the charm of the historical park.

Täna oli rahvusvaheline naistepäev.

Today was International Women's Day.

Päike paistis soojalt ning kõik tundus olevat täis lootust ja värskust.

The sun shone warmly, and everything seemed full of hope and freshness.

Jalutades kivist seinte ääres, märkas ta midagi kummalist.

While walking along the stone walls, she noticed something strange.

Tihe luuderohi varjas vana kirja.

Dense ivy covered an old letter.

Maarika tõmbas kirja ettevaatlikult välja.

Maarika pulled the letter out carefully.

Paber oli vana ja hõõrunud, kuid ikka veel loetav.

The paper was old and worn, but still readable.

Kirjas oli saladus.

The letter held a secret.

Midagi Maarika perekonna minevikust, mida ta kunagi ei teadnud.

Something from Maarika's family past that she never knew.

"Joonas, vaata!"

"Joonas, look!"

hõikas Maarika, kui ta tagasi tuli oma venna juurde, kes ootas teda pingi peal.

called Maarika when she returned to her brother, who was waiting for her on the bench.

Joonas vaatas kirja skeptilise pilguga.

Joonas looked at the letter with a skeptical eye.

"Maarika, see võib olla lihtsalt kellegi vana paberileht," ütles ta, õlgu kehitades.

"Maarika, this could just be someone's old sheet of paper," he said, shrugging.

Kuid Maarika tundis, et see oli midagi enamat.

But Maarika felt it was something more.

Maarika ei loobunud.

Maarika did not give up.

Ta otsustas järgida kirjas peituvat mõistatust, mis juhatas teda läbi aedade.

She decided to follow the riddle hidden in the letter, which guided her through the gardens.

Joonas sörkis tema järel, veidi vastumeelselt, kuid samas huvi tundes.

Joonas jogged after her, somewhat reluctantly, but also intrigued.

Nii nad jõudsid aia kaugemasse nurka, kus seisis mehhanism peidetud uksena vanaaegsesse paradisoosse.

Thus, they reached the far corner of the garden, where a mechanism stood hidden as a door to an ancient paradise.

Maarika avastas sissepääsu.

Maarika discovered the entrance.

Nad sisenesid hämaras ja unustatud ruumis.

They entered a dim and forgotten room.

Seal, mälestuste vahepeal, leidsid nad tõe Maarika sugupuu kohta.

There, among memories, they found the truth about Maarika's family tree.

Unustatud vaased ja freskomaalid pajatasid rikkalikust ajaloost.

Forgotten vases and frescoes told of a rich history.

Maarika tundis end äkitselt osana millestki suuremast.

Maarika suddenly felt part of something larger.

Viimaks leplik, pöördus Joonas oma õe poole.

Finally accepting, Joonas turned to his sister.

"Ma unustasin, kui tähtis on teada oma juuri," ütles ta.

"I forgot how important it is to know your roots," he said.

Mõlemad tundsid, kuidas nende side tugevnes, kui nad jagasid hiljuti avastatud minevikku.

Both felt their bond strengthen as they shared their recently discovered past.

Maarika leidis uue identiteeditunde ja rahu oma pärandi suhtes.

Maarika found a new sense of identity and peace regarding her heritage.

Joonas, kes alguses oli kõhkleva meelega, mõistis lõpuks minevikuga tegelemise olulisust.

Joonas, initially hesitant, eventually understood the importance of dealing with the past.

Nad lahkusid aiast, kandes endas Kadrioru lugusid ja väärtuslikke mälestusi.

They left the garden, carrying with them the stories and valuable memories of Kadrioru.