
When Duty Calls: A Tale of Courage at the Polls
FluentFiction - Estonian
When Duty Calls: A Tale of Courage at the Polls
Tallinna kevadpäev oli just ärkamas.
A Tallinn spring day was just waking up.
Linn oli valguse tulvil, ja inimesed kiirustasid hääletama kohalike valimiste raames.
The city was full of light, and people hurried to vote in the local elections.
Valimisjaoskond, väike ja kodune saal, täitus rahvaga, kes soovis oma hääle anda.
The polling station, a small and cozy hall, filled with people eager to cast their votes.
Rein seisis valimisjaoskonna ukse ees.
Rein stood at the entrance of the polling station.
Vanameest kallistas kerge kevadtuul, ja ta tundis rõõmu tunnetest, mida kaasa tõi linna ärkamine.
A gentle spring breeze embraced the old man, and he felt joy from the awakening city.
Rein oli kunagine õpetaja.
Rein was a former teacher.
Üksildane mees pärast oma abikaasa kaotust, kuid alati tundnud tugevalt kodanikukohustust.
A lonely man after the loss of his wife, but he always felt a strong sense of civic duty.
Täna oli tähtis päev.
Today was an important day.
Kuid Rein tundis midagi valesti oma südames.
However, Rein felt something wrong in his heart.
Südame rütm kiskus kiiremaks, ja teda haaras mure.
His heart's rhythm quickened, and worry gripped him.
Aga soov hääletada oli tugevam kui vaevus, ja ta otsustas sisse astuda.
But the desire to vote was stronger than the ailment, and he decided to step inside.
Liisa, noor ja kogenud õde, jälgis inimesi valimisjaoskonnas.
Liisa, a young and experienced nurse, was observing people in the polling station.
Ta märkas Reinu, kelle nägu oli pisut kahvatu.
She noticed Rein, whose face was slightly pale.
Naeratus näol, läks ta tema poole.
With a smile, she approached him.
"Kas saan aidata?"
"Can I help?"
küsis Liisa sooja häälega.
Liisa asked in a warm voice.
Rein naeratas vastuseks.
Rein smiled in response.
"Tänan," ütles ta, "aga see on minu kohustus hääletada."
"Thank you," he said, "but it's my duty to vote."
Liisa jäi tema lähedusse, jälgides vanamehe igat sammu.
Liisa stayed close to him, watching the old man's every step.
Rein hingas sügavalt, kuigi süda andis ikka märku.
Rein took a deep breath, even though his heart was still signaling.
Ta liikus hääletuskabiini poole, kuid äkki tema seisund halvenes.
He moved towards the voting booth, but suddenly his condition worsened.
"Rein!"
"Rein!"
hüüdis Liisa kiirelt, kui nägi teda vankuvat.
Liisa exclaimed quickly, seeing him staggering.
Markus, teine hääletaja, kes seisis läheduses, jooksis appi.
Markus, another voter standing nearby, ran to help.
Nad mõlemad toetasid Reinu, kes vaevu suutis seista, kuid tahtis ikka häält anda.
They both supported Rein, who could barely stand but still wanted to cast his vote.
"Kuidas saaksin aidata?"
"How can I help?"
küsis Markus.
Markus asked.
"Palun aidake tal hääletada," ütles Liisa rahulikult.
"Please help him vote," Liisa said calmly.
Rein juhendas Markust, ja koos nad täitsid sedeli.
Rein guided Markus, and together they filled out the ballot.
Liisa jälgis, et kõik oleks korras.
Liisa ensured everything was alright.
Kui Rein lõpuks oma hääle kasti pani, tundis ta meelerahu.
When Rein finally placed his vote in the box, he felt a sense of peace.
Peale hääletamist viidi Rein kiiresti haiglasse.
After voting, Rein was quickly taken to the hospital.
Liisa ja Markus jätsid temaga hüvasti, kindlustades, et abi on teel.
Liisa and Markus said goodbye to him, making sure help was on the way.
Rein, hoolimata oma rasketest hetkedest, sai tugeva õppetunni.
Rein, despite his difficult moments, learned a powerful lesson.
Ta mõistis, et alati ei pea üksi toime tulema, ja mõistmine, et teiste tugi on tihti lähedal, tõi rahu ta meelele.
He realized that he doesn't always have to manage alone, and understanding that the support of others is often nearby brought peace to his mind.
Temast said uued sõbrad ja kogukond tundus nüüd lähemal kui kunagi varem.
He made new friends, and the community now felt closer than ever before.