Tallinna teadusmuuseum säras varahommikust saati.

The Tallinna teadusmuuseum shone from early morning.

Päikesekiired tunglesid suurte akende taga, tuues kaasa kevade lõhna ja paistes uutele algustele.

Sunbeams jostled behind the large windows, bringing the scent of spring and reflecting new beginnings.

Katrin, Maarja ja Juhan alustasid ekskursiooni oma klassiga.

Katrin, Maarja, and Juhan began their tour with their class.

Kõik olid elevil, kuid Katrini süda tuksus natuke ärevamalt kui tavaliselt.

Everyone was excited, but Katrin's heart was beating a bit more anxiously than usual.

Tal oli peas keerlemas mure.

She had a worry swirling in her mind.

Lähenev robootikavõistlus tundus talle suur unistus, kuid enesekindlus kõikus.

The upcoming robotics competition seemed like a big dream to her, but her confidence wavered.

Muuseum oli täis põnevaid näitusi.

The museum was full of fascinating exhibits.

Ühelt seinalt kiikside andis teave nanotehnoloogiast, teisel pool seisis suur DNA mudel, mille ümber Maarja ja Juhan kohe kogunesid.

Information about nanotechnology peeked from one wall, and on the other side stood a large DNA model, around which Maarja and Juhan immediately gathered.

"Vaata, kui huvitav!

"Look, how interesting!"

" hüüdis Maarja Katrinile õhinaga, viibates geneetiliste materjalide poole.

exclaimed Maarja to Katrin enthusiastically, gesturing towards the genetic materials.

Katrin naeratas sõbralikult, kuid tema sisemuses tiksus omaette küsimus: "Kas ma suudan hakkama saada?

Katrin smiled warmly, but internally a question ticked away: "Can I do it?"

" Ta oli harjunud oma sõpru imetlema, kuna Juhan ja Maarja paistsid alati teadma vastuseid kõigele.

She was used to admiring her friends, as Juhan and Maarja always seemed to know the answers to everything.

Õpetaja juhatas klassi robootikaekspositsiooni juurde.

The teacher guided the class to the robotics exhibition.

Seal, peegelduvate pindade vahele paigutatud, seisis näitusel väike robot.

There, placed among the reflective surfaces, stood a small robot on display.

Kõik võisid ise proovida, kuidas see töötab.

Everyone could try for themselves how it worked.

Katrin teadis, et see oli tema võimalus.

Katrin knew this was her opportunity.

„Proovin seda teha,” ütles Katrin lõpuks vaikse, kuid kindla häälega iseendale.

"I'll try to do it," said Katrin finally, in a quiet but firm voice to herself.

Ta keskendus robotile, laskmata ümbritseval saginal end häirida.

She focused on the robot, not letting the surrounding hustle and bustle disturb her.

Ekraanil vilkus ülesanne: lahendada keeruline mosaiikpilt.

A task flashed on the screen: solve a complex mosaic puzzle.

Pead kasutades pidi ta leidma täpse algoritmi, et robot õigesti liiguks.

By using her head, she had to find the precise algorithm for the robot to move correctly.

Aeg venis ja higi kergendas ta laubale.

Time stretched on, and sweat eased on her forehead.

Katrin keskendus kõvasti, testis üle ühe koodirea, siis jälle teise.

Katrin concentrated hard, testing one line of code over and over, then another.

Lõpuks, pärast arvukaid katseid, juhtus see – robot liikus täpselt nii, nagu ta pidi.

Finally, after numerous attempts, it happened – the robot moved exactly as it should.

Juhan ja Maarja jälgisid kõrvalt väikese imetlusega.

Juhan and Maarja watched from the sidelines with a small sense of admiration.

Õpetaja naeratas julgustavalt.

The teacher smiled encouragingly.

„Tubli töö, Katrin!

"Great job, Katrin!"

” ütles na rõõmsalt.

she said joyfully.

Katrini õlad langesid kergendatult ja tema süda täitus uhkusega.

Katrin's shoulders relaxed in relief, and her heart filled with pride.

Katrin teadis nüüd, et võis oma oskustele loota.

Katrin now knew she could rely on her skills.

Olles robotit juhtinud, mõistis ta, et hirmud iseenda võimete ees polnud õigustatud.

Having guided the robot, she realized that her fears about her abilities were unfounded.

Kogu klassireisi viimastel minutitel kogunes enesekindel naeratus taas tema näole.

In the final moments of the class trip, a confident smile returned to her face.

Tagasiteel koolimajja, kevadpäike taustaks, tundis Katrin end muutununa.

On the way back to school, with the spring sun as a backdrop, Katrin felt transformed.

Ta polnud enam see kahtlemisega täidetud tüdruk.

She was no longer the girl filled with doubt.

Koos Maarja ja Juhaniga pidasid nad plaane, kuidas järgmisel kuul robootikavõistlustel kõigile näidata, mida nad tegelikult suudavad.

Together with Maarja and Juhan, they made plans to show everyone what they were truly capable of in the robotics competition next month.

Katrin oli otsustanud.

Katrin had decided.

Ta registreerib end võistlusele ja püüab kõigest väest.

She would register for the competition and give it her all.

Uus algus, uus kevad, uus Katrin – enesekindel ja sihikindel.

A new beginning, a new spring, a new Katrin – confident and determined.