
Trust & Alliance in Post-Apocalyptic Tallinn
FluentFiction - Estonian
Trust & Alliance in Post-Apocalyptic Tallinn
Kevadine tuul puhus üle Tallinna varemete.
The spring wind blew over the ruins of Tallinn.
Kunagise linna betoonhooned olid nüüd kaetud rohelusega.
The once-great city's concrete buildings were now covered in greenery.
Igas nurgas kasvasid puud ja umbrohi.
Trees and weeds grew on every corner.
Maarja kõndis ettevaatlikult mööda vana tänavat, otsides toitu.
Maarja walked cautiously down the old street, searching for food.
Ta polnud juba päevi kedagi kohanud.
She had not encountered anyone for days.
Inimeste seltsist unistas ta salaja, kuid maailm oli muutunud ohtlikuks.
Secretly, she dreamed of human companionship, but the world had become dangerous.
Kivide vahelt kostus äkki heli.
Suddenly, a sound came from between the stones.
Maarja peatus ja jäi kuulama.
Maarja stopped and listened.
Heli kordus, seekord veidi tugevamini.
The sound repeated, slightly louder this time.
Ta liikus ettevaatlikult heli suunas, märkides maha jäänud jalajälgi.
She moved cautiously toward the sound, noting the footprints she left behind.
Jõudes vana kaubanduskeskuse varemetesse, nägi ta esmakordselt Joonast.
Reaching the ruins of an old shopping center, she saw Joonas for the first time.
Joonas korjas metalli ja pudeleid, ilmselt vahetuskaubaks.
Joonas was collecting metal and bottles, likely for bartering.
Ta nägi välja ettevaatlik, kuid kindlameelne.
He looked cautious but determined.
Maarja vaatas talle silma.
Maarja looked him in the eye.
Mõlema pilk oli ettevaatlik, kuid uudishimulik.
Both of their gazes were wary but curious.
"Kas sa otsid ka midagi süüa?"
"Are you also looking for something to eat?"
küsis Maarja.
asked Maarja.
Joonas vaatas teda hetkeks.
Joonas looked at her for a moment.
"Jah, kuid siin pole palju järel," vastas ta.
"Yes, but there's not much left here," he replied.
Maarja tundis, et selles võõras, hoolimata ettevaatlikkusest, võib peituda liitlane.
Maarja felt that in this stranger, despite the caution, there might be an ally.
"Mul on koht, kus on varu.
"I have a place with supplies.
Turvaline," ütles ta ettevaatlikult.
Safe," she said carefully.
Joonas kaalus pakkumist.
Joonas considered the offer.
Usaldus polnud tema jaoks lihtne, sest kunagi oli ta usaldanud valesid inimesi ja kaotanud palju.
Trust was not easy for him, as he once trusted the wrong people and lost a lot.
Kuid Maarja pilgus oli midagi, mis pani teda oma kaitseid langetama.
But there was something in Maarja's gaze that made him lower his defenses.
Nad otsustasid koos toitu otsida, hoides teineteisel silma peal.
They decided to search for food together, keeping an eye on each other.
Nad liikusid vaikselt, kuni kuulsid eemalt hääli.
They moved quietly until they heard voices in the distance.
See oli rühm teisi ellujäänuid.
It was a group of other survivors.
Maarja ja Joonas peitsid end kiiresti lammutatud müüri taha.
Maarja and Joonas quickly hid behind a demolished wall.
"Kurat, nad on liiga lähedal," sosistas Maarja värisedes.
"Damn, they're too close," Maarja whispered, trembling.
Joonas olgugi veidi hirmul, tõmbles vihast.
Although a bit scared, Joonas bristled with anger.
Ta polnud valmis veel lootust kaotama.
He wasn't ready to lose hope yet.
Vaadates Maarjat, teadis ta, et peab teda kaitsma.
Looking at Maarja, he knew he had to protect her.
"Me peame siit kaduma.
"We have to get out of here.
Sa usaldasid mind oma kohaga, nüüd on minu kord usaldada sind," ütles ta otsustavalt.
You trusted me with your place, now it's my turn to trust you," he said decisively.
Koos nad jooksid, hoolimata hetkelisest ohust, mis neid jälitas.
Together they ran, despite the immediate danger chasing them.
Kui nad olid turvalises kauguses, peatusid nad hingeldades.
Once they were at a safe distance, they stopped, panting.
Maarja naeratas esimest korda pärast pikka aega.
Maarja smiled for the first time in a long while.
"Me tegime seda," ütles Maarja, pakkudes Joonasele mugavat kohta enda turvalises peidupaigas.
"We did it," said Maarja, offering Joonas a comfortable spot in her safe hideout.
Joonas tundis, et vana haav hakkas paranema.
Joonas felt an old wound begin to heal.
Koos Maarjaga oli ta leidnud midagi, mis meenutas normaalset elu.
With Maarja, he had found something that resembled a normal life.
Usaldus, kuigi raske, oli muutunud nende ellujäämise võtmeks.
Trust, though difficult, had become the key to their survival.
Maarja ja Joonas istusid varemetes, kevadine tuul nende ümber keerlemas, vihjates, et ehk on siiski lootust.
Maarja and Joonas sat among the ruins, the spring wind swirling around them, hinting that perhaps there was still hope.
Midagi oli muutunud nii nende südames kui ka maailmas, mida nad koos ellujäämiseks jagasid.
Something had changed in both their hearts and the world they shared to survive together.