Kevadine päike heitis pehmeid kiiri üle põldhaigla valgete telkide.

The spring sun cast soft rays over the white tents of the field hospital.

Ei olnud harjumuspärane kohtumine, aga see oli koht, kuhu Kaarel ja Liis olid lõpuks mõlemad jõudnud.

It wasn't a usual meeting place, but it was where Kaarel and Liis had finally both arrived.

Kaarel, tugev ja lootusrikas noormees, vaatas ringi, süda üsna kiirelt löömas.

Kaarel, a strong and hopeful young man, looked around, his heart beating quite fast.

Ta mõtted keerlesid vaid Liisi ümber.

His thoughts revolved only around Liis.

Kevadõhk oli tunda iga hingetõmbega, tuues kaasa uue alguse lubaduse.

The spring air was felt with every breath, bringing with it the promise of a new beginning.

Vahepeal olid nad lahus olnud – asjaolud, mida keegi ei saanud ette näha, olid nad eraldanud.

In the meantime, they had been apart—circumstances no one could have foreseen had separated them.

Kaarel seisis haiglatelgi lävel ja otsis silmadega Liisi, kes oli kogenud ja hooliv noor naine, alati valmis teisi aitama.

Kaarel stood at the threshold of the hospital tent, searching with his eyes for Liis, an experienced and caring young woman always ready to help others.

Tal oli südi pilk, kuid sügaval sisimas kahtles ta, kas see kohtumine võiks muuta midagi.

She had a determined look, yet deep down she doubted whether this meeting could change anything.

Kaarel lähenes Liisile, rind täis kartust – kas tema tunne on ikka veel vastastikune?

Kaarel approached Liis, his heart filled with anxiety—did she still feel the same way?

Liis istus ühel ajutisel pingil, linnulaul praktiliselt valjem kui õhinasoleva rahva hääled.

Liis was sitting on a temporary bench, birdsong practically louder than the voices of the eager crowd.

Kevadel tärganud lilled piilusid sõbralikult nende jalge juurest.

Flowers that had sprung up in spring peeked out friendly from beneath their feet.

Oli kummaline, kuidas haiglaõues oli sõltumata olukorrast tunda looduse elujõudu.

It was strange how, despite the situation, the vitality of nature could be felt in the hospital yard.

Kaarel kogus julgust.

Kaarel gathered his courage.

"Tere, Liis," ütles ta ettevaatlikult, kui lõpuks tema ette jõudis.

"Hello, Liis," he said cautiously as he finally reached her.

Liis tõstis pilgu, tema silmis sooja üllatust.

Liis looked up, warm surprise in her eyes.

„Tere, Kaarel,“ vastas ta pehmelt, sõnad nagu soe kevadtuul.

"Hello, Kaarel," she replied softly, her words like a warm spring breeze.

Ta oli oodanud seda hetke.

She had been waiting for this moment.

Oli olnud palju aega mõelda ja tunda.

There had been much time to think and feel.

Varasema vahemaa ja aja kihtidena kogunenud mõtted hakkasid lahti kooruma.

The thoughts that had accumulated over distance and time began to unravel.

Nad istusid hetkeks vaikides, kuuldes tuules lehviva telgi kangast ja eemal kajavat ravihoone saginat.

They sat in silence for a moment, hearing the fabric of the tent flapping in the wind and the distant hustle of the medical facility.

See oli veidra rahuga hetk, mida nad olid mõlemad oodanud.

It was a moment of strange peace, something they had both been waiting for.

Lõpuks lõi Kaarel julguse kokku ja hakkas rääkima, sõnad veeresid tema huultelt parimal viisil, mida ta teadis.

Finally, Kaarel mustered the courage to speak, the words rolling off his lips in the best way he knew.

„Mul on olnud raske olla sinust eemal.

"It has been hard to be away from you.

Olen sinust tihti mõelnud, kuigi olin mures, kas üleüldse veel sellest rääkida tohin,“ sõnas Kaarel, piiludes Liisi poole.

I've often thought of you, though I was worried if I should even speak of it," said Kaarel, glancing at Liis.

Liis noogutas, märkides mõttes, kui ausalt ja otsekoheselt Kaarel rääkis.

Liis nodded, noting to herself how honestly and directly Kaarel spoke.

„Mul on olnud sarnased mõtted,“ vastas ta.

"I've had similar thoughts," she replied.

„Elus on palju muutunud, aga tõsi on see, et olen hoolinud sinust kogu aeg.

"Many things have changed in life, but the truth is, I've cared for you all along."

“Nende vestlus voolas edasi nagu kevade sulavesi.

Their conversation flowed on like the meltwater of spring.

Nad kõnelesid minevikust, väljaütlemata mõtetest ja valust, mida distants oli tekitanud.

They spoke of the past, unspoken thoughts, and the pain distance had caused.

Seal – kevade ja uue elu saabudes – otsustasid nad mõelda mitte sellele, mis oli olnud, vaid sellele, mis võiks olla.

There—upon the arrival of spring and new life—they decided to focus not on what had been, but on what could be.

Kaarel tundis, kuidas ta sees tõusis kergendus.

Kaarel felt relief rising within him.

Otsus rääkida oli toonud mõlemasse uut lootust ja selguse.

The decision to talk had brought new hope and clarity to both.

Nad vaatasid üksteisele silma, uued lubadused rohkem kui sõnad.

They looked into each other's eyes, new promises more than just words.

Kevad oli muutuste aeg ning nende kevad tähendas uut algust.

Spring was a time of change, and their spring meant a new beginning.

Kaarel leidis enesekindlust oma tunnetes.

Kaarel found confidence in his feelings.

Kauge vahemaa oli küll olemas olnud, kuid nad seisid seal koos kevadises valguses, valmis looma midagi uut ning tõelist.

Though there had been a great distance, they stood there together in the spring light, ready to create something new and real.

Ja nii nad alustasid – vaikselt ja otsusekindlalt, sammhaaval, kuid nüüd juba üheskoos.

And so they began—quietly and determinedly, step by step, but now together.