Kevadine päike paistis üle Tallinna vanalinna, kus lilled pargipeenardes õitsesid ja kohalikud nautisid päikest.

The spring sun shone over Tallinn's old town, where flowers bloomed in the park beds, and the locals enjoyed the sunshine.

Kert jalutas mööda käänulisi munakiviteid, mõlgutades oma mõtteid.

Kert strolled along the winding cobblestone streets, pondering his thoughts.

Enamasti vältis ta igasuguseid võistlusi ja eelistas inimeste naerma ajamist.

He mostly avoided any kind of competitions and preferred to make people laugh.

Kõik muutus aga ühel päeval, kui ta leidis end ootamatult registreerituna Eesti naisekandmise meistrivõistlustele.

But everything changed one day when he unexpectedly found himself registered for the Estonian wife-carrying championships.

„Kert, sa tuled ju meiega,“ ütles Tõnu, naeratades kavalalt.

"Kert, you're coming with us," said Tõnu, smiling slyly.

„Minu naine on ju rase, ja keegi peab Maari ära kandma.“

"My wife is pregnant, and someone has to carry Maari."

Kert kratsis kukalt.

Kert scratched his head.

Ta ei tahtnud kedagi alt vedada, eriti mitte Tõnut ja Maarit.

He didn't want to let anyone down, especially not Tõnu and Maari.

Nad olid alati tema seljataga.

They always had his back.

Aga kuidas saama aru anda, et ta pigem oleks pealtvaataja kui osaleja?

But how to express that he'd rather be a spectator than a participant?

„Ma ei tea, kas ma olen selleks parim valik...“ vastas Kert ettevaatlikult.

"I'm not sure if I'm the best choice for this..." replied Kert cautiously.

„Sa tead ju, kuidas ma... noh... tavaliselt lõpeb kõik kas naljaga. Või pisaratega.“

"You know how I... well... things usually end in either laughter or tears."

Tõnu ja Maari naersid.

Tõnu and Maari laughed.

Tõnu patsutas Kerti sõbralikult õlale.

Tõnu patted Kert on the shoulder in a friendly way.

„Just seda me vajamegi! Kergemeelsust ja naeru.

"That's exactly what we need! Light-heartedness and laughter.

Tule, Kert, ära häbene!“

Come on, Kert, don't be shy!"

Kevadises Tallinnas oli iga nurga peal kohvikuid, kus inimesed vihmaselt talvelt ärganud päikest nautisid.

In springtime Tallinn, cafés were at every corner where people enjoyed the sun that woke them from the rainy winter.

Pika Hermanni torni juurest kandus võistluste kihin-kahin.

From the vicinity of the Pikk Hermann tower, the hustle and bustle of the competition could be heard.

Ihukesi katsuti ja sviitreid vahetati, sest igaüks tahtis osaleda, samuti kui vaadata.

Bodies were tested and sweaters exchanged because everyone wanted to participate as well as watch.

Kert otsustas lõpuks osaleda.

Kert finally decided to participate.

Kui ta koos Maariga stardijoonele seisis, tundis ta närvikõdi, aga ka veidrat ootuste kergust.

As he stood at the starting line with Maari, he felt a thrill but also a strange lightness of expectations.

„Ärme võtame seda liiga tõsiselt, Maari.

"Let's not take this too seriously, Maari.

Proovime pealtvaatajad naerma panna,“ sosistas ta.

Let's try to make the spectators laugh," he whispered.

Maari noogutas ja nad asusid jooksma.

Maari nodded, and they started running.

Igasse sammu lisasid nad koomilisi hüppeid ning kaldusid kõrvale, nagu sokud karjamaal.

They added comical jumps to every step and veered off course like goats in a pasture.

Publik hakkas naerma.

The audience began to laugh.

Iga vahajas kiviplaat tundus kui jää, kuid Kert tõstis oma ettepoole, püüdes säilitada tasakaalu.

Every waxy cobblestone felt like ice, but Kert moved forward, trying to maintain balance.

Ühe rajaotsast teise, üle kunstiliste lillekujude ja merekarva purskkaevude, Kert ja Maari libisesid, aeg-ajalt naeratades kaamerate ja inimeste poole.

From one end of the track to the other, over artistic flower shapes and the seashell-colored fountains, Kert and Maari slid, occasionally smiling at cameras and people.

Nad jõudsid finišisse viimasena, kuid aplaus oli kõrvulukustav.

They reached the finish line last, but the applause was deafening.

Kert naeratas enda ees kõrguvale komitee esindajale, kes ulatas neile eriauhinna - „Mängude Vaimu“ medali.

Kert smiled at the towering committee representative before him, who handed them a special award — the "Spirit of the Games" medal.

Kert teadis nüüd: vahel pole võit nii oluline kui osalemine ja naeru toomine.

Kert knew now: sometimes winning isn't as important as participating and bringing laughter.

Vahel võivad väiksed ebaõnnestumised viia suurte võitudeni rõõmu ja sõpruse näol.

Sometimes small failures can lead to great victories in joy and friendship.

Ja nii, Tallinna kevadpäikese käes, Kert, Maari ja Tõnu tähistasid üheskoos ühte meeldejäävaimat päeva.

And so, under Tallinn's spring sun, Kert, Maari, and Tõnu celebrated together one of the most memorable days.