Tallinna vanalinn oli kevadeti alati maagiline.

The Tallinna vanalinn was always magical in spring.

Kitsad munakivitänavad, iidne arhitektuur ja kevadine õhk tegid selle paigaks, kus iga nurga taga ootas uus seiklus.

Narrow cobblestone streets, ancient architecture, and the spring air made it a place where a new adventure awaited around every corner.

Just siin valmistus Maret koos oma sõprade Toomase ja Kai'ga osalema Jüriöö Jooksul.

It was here that Maret, along with her friends Toomas and Kai, was preparing to participate in the Jüriöö Jooks.

Jüriöö Jooks oli Maretile eri­line.

The Jüriöö Jooks was special to Maret.

See festival tähistas ajaloolist võitu ja ühendust, mis süttis igal kevadel lõõmavate lõkete valguses.

This festival celebrated a historical victory and unity, igniting every spring in the light of blazing bonfires.

Maret, ajaloo ja traditsioonide suur fänn, oli seda päeva pikisilmi oodanud.

Maret, a big fan of history and traditions, had been eagerly waiting for this day.

Ta unistas, et jagab seda erilist kogemust oma lähedastega.

She dreamed of sharing this special experience with her loved ones.

Õhtu algas lõbusalt.

The evening started joyfully.

Toomas ja Kai aitasid Maretit valmistuda, nende naer kõlas kõrgete majade vahel nagu pidulik muusika.

Toomas and Kai helped Maret prepare, their laughter echoing between tall buildings like festive music.

Kõik oli peaaegu täiuslik.

Everything was almost perfect.

Kuid äkitselt, just enne, kui nad pidid algama, tundis Maret tugevat peavalu ja peapööritust.

But suddenly, just before they were supposed to begin, Maret felt a strong headache and dizziness.

Ta oleks peaaegu kukkunud, kuid Toomas püüdis ta kinni.

She nearly fell, but Toomas caught her.

"Kas sa oled okei?"

"Are you okay?"

küsis Toomas, mure märke tema näol.

asked Toomas, signs of worry on his face.

Kai puudutas Maret'i otsaesist.

Kai touched Maret's forehead.

"Sul on palavik."

"You have a fever."

Maret tundis, kuidas selgus kõigub.

Maret felt her clarity waver.

Ta teadis, et see võib viia ta peost eemale.

She knew it might take her away from the celebration.

"Ma ei taha sellest ilma jääda," sosistas Maret vaikselt.

"I don't want to miss this," Maret whispered quietly.

"Kuid sa pead puhkama," ütles Toomas rahulikult.

"But you need to rest," said Toomas calmly.

Kai vaatas sõbranna poole.

Kai looked at her friend.

"Võib-olla saame me jääda siia, lõkete ligi, ja lihtsalt vaadata?"

"Maybe we can stay here, near the bonfires, and just watch?"

Õhtu hämarus laskus vanalinna üle.

The evening darkness descended upon the old town.

Lõkked süüdati ja nende kuma mängles südamesoojusena kivimajade seintel.

The bonfires were lit, and their glow danced like warmth on the stone walls.

Maret istus pingile, Toomas ja Kai tema kõrval, käed lohutavalt tema õlgadel.

Maret sat on a bench, Toomas and Kai beside her, their hands resting comfortingly on her shoulders.

"See on ilus," ütles Maret vaadates, kuidas inimesed lippude ja tõrvikutega tänavatel tantsisid.

"It's beautiful," said Maret, watching people dance in the streets with flags and torches.

Ta tundis end ikka nõrgana, kuid südames oli rahu.

She still felt weak, but there was peace in her heart.

Toomas vaatas teda ning naeratas.

Toomas looked at her and smiled.

"Oluline on, et me oleme koos."

"The important thing is that we're together."

Kai noogutas.

Kai nodded.

"Ja järgmisel aastal oled sa esirinnas."

"And next year, you'll be in the front row."

Maret naeratas nõrgalt, kuid siiralt.

Maret smiled weakly, but sincerely.

Ta mõistis nüüd, et kõige tähtsam oli hetkede jagamine nendega, keda inimene armastab.

She now understood that the most important thing was sharing moments with the ones you love.

Festivalil osalemine ei olnud ainult jooksmine või tantsimine.

Participating in the festival wasn't just about running or dancing.

See oli naermine, toetamine ja lähedus.

It was about laughing, supporting, and closeness.

Öö muutus sügavamaks ja lõõmav valgus tõi naeratuse tema näole.

The night grew deeper, and the blazing light brought a smile to her face.

Ta tundis, et õige tähendus oli leitud.

She felt the true meaning was found.

Ükskõik kus sa olid, kõige olulisem oli alati sõbrad ja armastus nende vahel.

No matter where you were, the most important thing was always friends and the love between them.